Hästi tore päev. Varane ja produktiivne hommik, seejärel väike jalutuskäik rattapoodi. Kuulge, kallis kiibitseja, kas teie teadsite, et kui esikumm teeb pumbates sedasi aeglaselt ja pikalt "sssssssss", siis on ta üsna suure tõenäosusega katki? Jah. Mina pidin kindluse mõttes enne ikka ühe kaugekõne võtma. Ja sain siis kinnitust, et "ssssssssss" tähendab, jah, tõesti just seda ning et mitte mingit muud moodi sellist vaikset mõtlikku häälitsust kahjuks tõlgendada ei anna.
Rattapoes mulle ka päris meeldis. Kui ümar tunkedes onkel kummiga askeldas, vaatasin huviga ringi - kõik kohad olid igasugu mutreid, vidinaid, polte ja muud rauakola täis. Nii palju nimetuid detaile, et silm ei suutnud salvestadagi. Peaaegu nagu onu Leino puu- ja (muu kola) hoiukuur, vanasti. Ainult seinu kaunistas San Sebastiani poster - ma vist olen ka kunagi puberteetikuna üsna samasuguse pildi nendest saarekestest teinud, muuseas - ning kaks kalenderplakatit: ühel oranži trikooga blond tütarlaps, pisut kahtlases poosis, ratta seljas muidugi mõista, ning teisel tervelt kaks tumedapäist beibi, sportliku rinnahoidja ja ratturipükstega, ratast ma'i pand seal suurt tähele. Noh, lõpuks oli minu ratas korras ja kummid ka täis pumbatud.
Vajutan täiest jõust pedaalidele, puhas rõõm on sõita, nii kiiresti kui suudad. Õnn on dünaamika. Kevadine tuul.
Terve päeva kleebime V.-ga plakateid - tema valvab õues rattaid kuni mina sees asjatan ja hoiab tuule käes laperdavat paberit kinni. Stendid, plangud, klambrid, knopkad... Kleeplint. Seda viimast ma söön linti tükeldades omajagu ära ka. Ja siis väike piknik jõe kaldal.
V. on ainuke inimene, kes mu haigekassatu asotsiaali (Vaat ei teagi, kas peaks selle sõna panema jutumärkidesse või ei? Hmm... Jätan seekord panemata.) seisust mõistab, kes peab samuti kalkuleerima, kas maksab seekord analüüse teha või kannatab ehk veel paar kuud oodata. Mulle on see tegelikult uus. Aga viimane kord arsti juures oli mul nutt küll kurgus. Dr. R.-i pilk oli lihtsalt nii hukkamõistev. Algul "Jajah, ravi peaks kindlasti jätkama!" ja paari minuti pärast äkitselt enam ei peaks. Ja pealegi, mis tähendab "vabakutseline"? Sõna "eksmatrikuleeritud" tähendus on õnneks kõigile arusaadav. Igatahes olen sunnitud ette ja taha vabandama ja selgitama, kuidas ja miks. Ei saa aru, miks ma õigupoolest end pahasti tunnen - kui järele mõelda, siis pole ma ju tõepoolest Eesti riigi heaks mitte kui midagi mõistlikku teinud, mistõttu mul pole ju ka õigust nõuda, et mind näiteks autoõnnetuse korral ravitakse. Jah, nüüd ma saan aru, miks A. telefonis veidrat häält tegi, sest kui minuga peaks midagi juhtuma, siis on justkui A. ja isa asi see raha kusagilt kokku kraapida. Otsustan niipea kui võimalik mingi kindlustuslepingu sõlmida. Lihtsam oleks, kui teaks, mismoodi need asjad sellisel puhul käivad. Eestis, ma mõtlen. Hollandis näiteks on tervisekindlustus kohustuslik. Noh, seal on sissetulek ka sama kohustuslik, nii et nad võivad tõesti nõuda, et inimene oma kuuesajast eurost kuus mõnikümmend ka kindlustusele loovutaks. Ja sotsiaalmajutus on seal ka. Üks film tuleb selle kõige peale meelde... Tundun endale veel siiski üsna normaalne ja tore inimene ja ei arva, et olen hukkamõistvad pilgud ja sapised hääletoonid ära teeninud.
Õhtuselt etenduselt tulles tahan õhinaga toidupoodi kihutada, ent kingapoe klaasaknaid lõhkuda ähvardav vali kõmakas naelutab mu paigale. Mis see oli? Justnagu kahuri hääl äsjanähtud lavastusest. Kas väikesed poisid teevad minu kulul nalja? Selja taha vaadates selgub, et "väikesed poisid" on õigupoolest minust vanemad ja vaatavad mind täiesti siira uudishimuga.
Ei olnud kahurikõmakas. Hoopis tagumise ratta kumm. Õnnitlused. Muiged.
Longin oma armsat jalgratast käekõrval talutades üle silla kodu poole. Milline õnnelik lennukas päikseline-tuuline päev on olnud ja kui kiiresti kõik asju pedaalidel ajades edeneb! Äkilised tähed, mis? Poodi ma seekord ei lähe, see oleks nagunii juba kinni ka olnud. Söön eilset riisi selleri ja räimedega, klõpsan basiiliku küljest kääriga terve posu kaardus rohelisi lehti, tüümiani suhtes olen leebem - ta on harvendamiseks ja nahka pistmiseks mul kasvu poolest veel liig aeglane.
Paistab, et mu endisel personaalsel rattamehhanikul oli õigus, kui ta seletas, et kummid lähevad katki siis, kui rattaga tükk aega mitte sõita. Nüüd on mul siis teine šanss D.-lt rattakummipaikamistunde võtta. Kaalun seda võimalust juba täiesti tõsiselt - tundub kuidagi tarvilik oskus emantsipeerunud naisele, nagu mina siin teesklen end olevat.