Ma vist olen täna natuke endaga rahul. Ma ei tea, kas mul on selleks õigus, kas ma olen selle ikka ära teeninud.
Ega ma põhimõtteliselt teiste inimeste tunnetest või mõtetest ei hooli. Peaasi, et endal ei oleks paha või piinlik. Iseasi, mis tunne hiljem seda jäädvustist kuulates tekib. Eelmisel korral oli küll pärast paha olla. Purjus peaga laulmist peab ka ju harjutama, nagu A. ütleb, see pole niisama naljaasi. Purjus peaga lihtsalt pärast ei mäleta mitte midagi, kõik tundub hirmus lennukas ja lihtne, kuigi tegelikult... keksid niisama lati all.
Kõige hullem oli see, et pidin peaaegu iga loo vaheajal kardina varjus salaja põlvikuid üles tõmbamas käima - need kuradid vajusid kogu aeg alla ja korralikult tantsida üldse ei julgenud sellepärast.
Hahaa, aga arvake ära, kesse andis eile oma elu esimesed viisteist autogrammi? Kole koomiline tunne oli. Näib, et inimesed on ikka natuke napakad, mis muud.

Ma ei karda mitte midagi. Ausõna.

Hästi tore päev. Varane ja produktiivne hommik, seejärel väike jalutuskäik rattapoodi. Kuulge, kallis kiibitseja, kas teie teadsite, et kui esikumm teeb pumbates sedasi aeglaselt ja pikalt "sssssssss", siis on ta üsna suure tõenäosusega katki? Jah. Mina pidin kindluse mõttes enne ikka ühe kaugekõne võtma. Ja sain siis kinnitust, et "ssssssssss" tähendab, jah, tõesti just seda ning et mitte mingit muud moodi sellist vaikset mõtlikku häälitsust kahjuks tõlgendada ei anna.
Rattapoes mulle ka päris meeldis. Kui ümar tunkedes onkel kummiga askeldas, vaatasin huviga ringi - kõik kohad olid igasugu mutreid, vidinaid, polte ja muud rauakola täis. Nii palju nimetuid detaile, et silm ei suutnud salvestadagi. Peaaegu nagu onu Leino puu- ja (muu kola) hoiukuur, vanasti. Ainult seinu kaunistas San Sebastiani poster - ma vist olen ka kunagi puberteetikuna üsna samasuguse pildi nendest saarekestest teinud, muuseas - ning kaks kalenderplakatit: ühel oranži trikooga blond tütarlaps, pisut kahtlases poosis, ratta seljas muidugi mõista, ning teisel tervelt kaks tumedapäist beibi, sportliku rinnahoidja ja ratturipükstega, ratast ma'i pand seal suurt tähele. Noh, lõpuks oli minu ratas korras ja kummid ka täis pumbatud.
Vajutan täiest jõust pedaalidele, puhas rõõm on sõita, nii kiiresti kui suudad. Õnn on dünaamika. Kevadine tuul.
Terve päeva kleebime V.-ga plakateid - tema valvab õues rattaid kuni mina sees asjatan ja hoiab tuule käes laperdavat paberit kinni. Stendid, plangud, klambrid, knopkad... Kleeplint. Seda viimast ma söön linti tükeldades omajagu ära ka. Ja siis väike piknik jõe kaldal.
V. on ainuke inimene, kes mu haigekassatu asotsiaali (Vaat ei teagi, kas peaks selle sõna panema jutumärkidesse või ei? Hmm... Jätan seekord panemata.) seisust mõistab, kes peab samuti kalkuleerima, kas maksab seekord analüüse teha või kannatab ehk veel paar kuud oodata. Mulle on see tegelikult uus. Aga viimane kord arsti juures oli mul nutt küll kurgus. Dr. R.-i pilk oli lihtsalt nii hukkamõistev. Algul "Jajah, ravi peaks kindlasti jätkama!" ja paari minuti pärast äkitselt enam ei peaks. Ja pealegi, mis tähendab "vabakutseline"? Sõna "eksmatrikuleeritud" tähendus on õnneks kõigile arusaadav. Igatahes olen sunnitud ette ja taha vabandama ja selgitama, kuidas ja miks. Ei saa aru, miks ma õigupoolest end pahasti tunnen - kui järele mõelda, siis pole ma ju tõepoolest Eesti riigi heaks mitte kui midagi mõistlikku teinud, mistõttu mul pole ju ka õigust nõuda, et mind näiteks autoõnnetuse korral ravitakse. Jah, nüüd ma saan aru, miks A. telefonis veidrat häält tegi, sest kui minuga peaks midagi juhtuma, siis on justkui A. ja isa asi see raha kusagilt kokku kraapida. Otsustan niipea kui võimalik mingi kindlustuslepingu sõlmida. Lihtsam oleks, kui teaks, mismoodi need asjad sellisel puhul käivad. Eestis, ma mõtlen. Hollandis näiteks on tervisekindlustus kohustuslik. Noh, seal on sissetulek ka sama kohustuslik, nii et nad võivad tõesti nõuda, et inimene oma kuuesajast eurost kuus mõnikümmend ka kindlustusele loovutaks. Ja sotsiaalmajutus on seal ka. Üks film tuleb selle kõige peale meelde... Tundun endale veel siiski üsna normaalne ja tore inimene ja ei arva, et olen hukkamõistvad pilgud ja sapised hääletoonid ära teeninud.
Õhtuselt etenduselt tulles tahan õhinaga toidupoodi kihutada, ent kingapoe klaasaknaid lõhkuda ähvardav vali kõmakas naelutab mu paigale. Mis see oli? Justnagu kahuri hääl äsjanähtud lavastusest. Kas väikesed poisid teevad minu kulul nalja? Selja taha vaadates selgub, et "väikesed poisid" on õigupoolest minust vanemad ja vaatavad mind täiesti siira uudishimuga.
Ei olnud kahurikõmakas. Hoopis tagumise ratta kumm. Õnnitlused. Muiged.
Longin oma armsat jalgratast käekõrval talutades üle silla kodu poole. Milline õnnelik lennukas päikseline-tuuline päev on olnud ja kui kiiresti kõik asju pedaalidel ajades edeneb! Äkilised tähed, mis? Poodi ma seekord ei lähe, see oleks nagunii juba kinni ka olnud. Söön eilset riisi selleri ja räimedega, klõpsan basiiliku küljest kääriga terve posu kaardus rohelisi lehti, tüümiani suhtes olen leebem - ta on harvendamiseks ja nahka pistmiseks mul kasvu poolest veel liig aeglane.
Paistab, et mu endisel personaalsel rattamehhanikul oli õigus, kui ta seletas, et kummid lähevad katki siis, kui rattaga tükk aega mitte sõita. Nüüd on mul siis teine šanss D.-lt rattakummipaikamistunde võtta. Kaalun seda võimalust juba täiesti tõsiselt - tundub kuidagi tarvilik oskus emantsipeerunud naisele, nagu mina siin teesklen end olevat.

S.-i kirja parandades tuli pöörane isu prantsuse keelt rääkida. Nüüd ma siis üürgan Serge'iga koos Cha cha cha du loup'd - see on viimasel ajal jälle mu lemmiklauluks saanud. Aga kas keegi ei tahaks minuga selles keeles rääkida?
Alors?

Puhas loba.

D. -l on nii lahe vend, et paneb pea lausa pöörlema kohe. Tahaks endale ka venda. Päris venda, ma mõtlen. Ei noh, ma saan aru küll, et praegu on lootusetult hilja, aga siiski. Inimeste lähisugulasi on huvitav vaadata - D. vennal on D.-ga ühesugune suu ja A. õel on A.-ga ühesugune nina. Hästi vahva nina kusjuures - mulle väga meeldivad karakteriga ninad, kõrvad ka.
Võõras poiss nurgalauast küsib, kas ma olen see ja teine, teate küll. Ütlen, et olen vist jah. Küsin, tshillipipar põues, kas ta ikka mäletab, et käis kunagi mu sünnipäeval ja istus pool õhtut juhmi näoga vannitoas ja kiitis küpsisetorti. Vasaku jala sokis oli auk ja... Ta muidugi ei mäleta. Naeran väga ülbelt. Ma teadsin seda, aga pidin ikka ära virutama. Nagu kõrvakiilu. Inimestel on nii selektiivne mälu, et see ajab mind mõnikord öökima.
A. tutvustab mulle oma õde. Armastan aktsendiga inimesi. "Tule ikka meie lauda tagasi, ootame sind!" No kes ei tunneks ennast meelitatuna? A. on muidu hästi armas tüdruk, aga ma imestan, et ta finantsküsimustes nii konservatiivsete vaadetega on. Või on see äkki kultuurierinevus? "Tead, vene mehed on kogu aeg niimoodi," A. haarab mul kramplikult õlgade ümbert kinni ja ajab silmad punni "aga selle eest nad maksavad sinu eest ka terve õhtu." Olen tõesti üllatunud, et A.-sugune tüdruk seda ütleb, aga ju see siis on tõesti nii erinev või on A.-l äkki finantsraskused. Ei tea. Minu meesteliigitusse sigineb niisiis nüüd ka täiesti uus mõõde - need, kes maksavad ja need kes ei maksa. Siiani olin naiivselt arvanud, et Katja ja Marina liigitus on ikka see kõige selgem. See nende igakordne " A on haroshõi ili plahoi maltshik ?" ajas mind algul koledasti kimbatusse, aga pikapeale õppisin ikka vahet tegema küll. Alles hiljaaegu selgus veel, et on "pepumehed" ja "rinnamehed", hee-hee, ma ei ütle, kelle liigitus see on, aga sellest teada saades olin päris shokis kohe. Nüüd siis see maksab-ei maksa ka veel. Ühesõnaga - vaat kus!

Tantsin täiest kõrist. Eilsest jäi vist väheks. The Doors on igihaljas, ole sa kui vana tahes.

Eilse õhtu jooksul tundsin kaks korda, et eestlastel ikka on mingi temperamendidefekt. Esimest korda kontserdil ja teist korda A. lauas istudes. Muusikas ka, jah, näib, et miski ei pulbitse ega kee, kõik on hillitsetud, piinlikkustunne on põhiline emotsioon, mis mistahes etteastumisi vaadates sageli silma jääb. Selline uimane unelev piinlikkus. Tehnilises mõttes jäävad nad oma aeglase tempoga alustatud loo jooksul sageli veel kolm korda aeglasemaks ja rütm on äraütlemata vedel. Oo, me oleme nii koomilised! D. arvab, et sellel on ka kindlasti oma võlu. Minu meelest kisub see pikapeale igavaks. Vaatan alati naudinguga artiste, kelle kehast murrab mingi seletamatu energia välja. Miski, mille vastu nad ise midagi teha ei saa. Kui kõik lahvatab põlema.. ma ei tea... voolab sedasi loomulikult. Spontaansus on ikka ülim, mis olla saab.

Oo! ja K. laenas mulle pumpa! Ma pole kunagi sellist riistapuud näinud. Mulle nii meeldivad ülearuste vidinateta funktsionaalsed asjad. Detailid on koormavad. Keerad ühele poole ja pumpab peenikese ventiiliga kumme, teisele poole keerates jälle sõukesi kumme nagu minu vanal porikärbsesinisel, mis nüüd varsti juba peaaegu et kahe aasta eest ära varastati. Selle kinkis isa mulle siis, kui üheksaseks sain. Praegu on mul üks tumepunane ratas, mille jättis mulle J. enne kui ta Antwerpi tagasi läks. Täpselt aasta aega pärast seda, kui mu enda oma pihta pandi. See oli üsna filmilik ja tore - saada sedasi 365 päeva hiljem rattaga pähe - vändata ühel õhtul lihtsalt kõrtsust uue jalgratta seljas koju. Ma tegelikult ei tea siiani, miks ta selle just mulle jättis.

Noh, armas bloogikiibitseja, olete lobast väsind? Paras! Siis selline uudis, et laelamp jäi mulle ühel hommikul lihtsalt traatipidi pihku. Väga jahmatav oli. Aga vähemalt sain aru, miks ta viimasel ajal nii müstiliselt ebaregulaarselt töötas.

Oi, mul läks meelest ära - torumees ei tulnudki tookord, radiaator ikka tilgub, varsti hulbin siin kaelast saadik vees, madratsi asemele peaks kummipaadi organiseerima, kindluse mõttes. (Radikaga seoses muidugi see õppetund, et ei maksa keerata, kui ei tea, kuhu poole oleks kõige õigem keerata, igasugu ebavajalikke tükke võib küljest ära kukkuda ja tilkumine ainult ägeneda. Tangid pole ikka minu instrument.) Nii. Side lõpp.

Telegramm

Eile käisin kontserdil, naersin kõvasti. Täna hommikul käis torumees, lubas homme tagasi tulla, ütles, et ma olen tubli tüdruk. T.-l on magistritöö valmis, ta lõpetab juunis. Narmendavatest huultest, verd jooksvast ninast ja vistrikest on tõeliselt kõrini. Jalgrattapumpa ei ole, muidu kihutaks kõvasti ja laulaks täiest kõrist. Postiga saabusid lennupiletid. Palju proovi peaks tegema.

Tolm ja vaikus

Õhtusöök.
Vaikus.
Küünlad põlevad.
Vaikus.
Vaikus.
"Vatse jõhvika mahl on ikka nii ea, järgmine aasta peab kindlasti jõhvikal minem."
Vaikus.
"Mhmh."
Peseme nõud ära.

Võtan kuivanud lilleluua bravuurikalt vanaema vaasist välja. Seal majas seisab kõik. Ainult baarikappi on iga kord juurde siginenud paar pudelit alkoholi, mida keegi ei joo ja märkimisväärsetes kogustes šokolaadi, mida keegi ei söö. Isegi Leonidast mitte. No ma ei tea... minul ei seisaks Leonidas puutumatult kodus kaht päevagi. Ahmin seda seal üsna avalikult ja häbenemata sisse. Kõik kehvemad kommid nagunii koitavad.
See on jah selline maja, kus jõulude aegu tuleb vaasist koristada suviseid sünnipäevaroose, lihavõtete paiku kuivanud kuuseoksi ja isa sünnipäeval pajutibusid. Seekord irriteerivad mind punased küünlad, mida keegi vahepeal ära põletanud pole. Mõtlen, et kui iga kord kasvõi natuke midagi muuta, siis ei ole asi nii hull, aga elavat maja sellest vist ikkagi niipea ei saa.
Ei ole mõtet süümepiinu tunda. Kõik ei saagi olla endine. Õmblen seekord ühe padjakatte ja enda püksisääred lühemaks. Tolmu üldse ei tõmbagi, las ta olla.
Mul on õigupoolest ju kodus samamoodi - siiani ripub akna ees ühel pool kogemata mingi vana voodikate ja teisel pool hirmuäratav sirelililla siidine kohalik jõledus, mille nägemine mul algul peaaegu et nahalöövet tekitas - nii tundus vähemalt - , ent mida ma pärast poolt aastat enam ise ei märkagi, V. näoilmet nähes ainult ehmatan ja mõtlen, et peaks uued õmblema.
Radiaator tilgub. Homme kell pool kümme tuleb torumees. Ninast jookseb ka viimasel ajal ülepäeviti verd, aga seda ei tule keegi kinni keerama.
Vahepeal koomasse langenud basiilikut turgutan veega ja loodan, et äkki ta tuleb lihavõttepühadest veel eluga välja. Kasvatamine on ääretult keeruline ja mina omajagu vastutustundetu.
Mis ma peaks ütlema? Et olen õnnelik või? Jah, kujutage ette, et ma tegelikult tõesti arvan, et on veel palju hullemaid asju kui punased jõuluküünlad ja koltunud luuakonts vanaema põrandavaasis. Vähemalt ei ole see verine murduv aeg, tolm on kõik kenasti kinni katnud ja ära desinfitseerinud.

Lahe! Tunnen, et olin nagu vanasti - sama purjus ja sama naiivne. Päris purjus ja päris naiivne ühesõnaga. Oli jooksuisu ja suitsuisu. Jooksin traditsioonilise ringi Jaani kirikuni ja tagasi, nii kiiresti kui suutsin. Kilkasin, tantsisin, kallistasin, tegin suitsu, ajasin lolli juttu, itsitasin, kahjatsesin pisut ja koduteel tuigerdasin vist ka. Ühesõnaga - kõik nagu peab. Karussell.
Selgub, et alkoholijälgimine on palju rõõmustavam siis, kui endale mõnikord lubada kolm punkti korraga, selle asemel et need hõredalt nädala peale ära jaotada.
Hommikul avastasin, et olin öösärgi tagurpidi selga pannud ja ilma igasuguste hügieeniprotseduurideta lihtsalt kolksti voodisse kukkunud. Küll see oli tore tunne. Maha kontroll! Häid pühi!

PS! Eile ostsin ühe albumi, mille fotodel mängib A. kusagil Poola- või Saksamaa tänaval tšellot, nagu püüdlik kooliõpilane.
Mäletan, et sain sellest gastrollist teada Viiburi poe lihaleti ääres. Selline pilt on meeles lihtsalt. Ema muretses tookord ennast ogaraks, ütles, et võib talle antibiootikumi ju kaasa panna, aga niimoodi kopsupõletiku ja mingi katkise kollase bussilõkatsiga, pealegi rahatult, ei tohiks Euroopa peale kooserdama minna. Ent A. läks muidugi vanemate murest ja keelust hoolimata. Veider on avastada, et tookord võtsin automaatselt ema "korraliku inimese" suhtumise üle - milline kole vastutustundetu läbustav kamp, eksole! - ja alles praegu avastan, et A. ei olnud hull ega hukkaläinud laps, vaid üsna normaalne noor inimene. Sellised pöörased ajad on vist kõikide inimeste elus.
Nüüd seikleksin isegi meeleldi rahatult mööda Euroopat ringi, vahest laulaksin tänaval või muud säärast. Äkki pole veel hilja, ah?

Ai, vaikselt hakkab eilsest õhtust ikka igasugu totrusi meelde tulema. Päris koomilisi olukordi. Ma ise polekski selle peale tulnud, et ma midagi nii erilist ütlesin - kõik tundus kole naljakas. Tagantjärele on muidugi üsna piinlik. Ühesõnaga, oled ikka tore pealetükkiv tüdruk küll, S.! Jätkagi samas vaimus!

Käärid

Haavasin ennast eile muusikariistaga. Lõual on kaks verist kriimu. Kollektiiv ütles, et see oligi ainult aja küsimus, et varem või hiljem susanuksin need kindlasti kogemata kellelegi näkku. Suskasin õnneks endale. Imestasin küll kangesti, miks nad mind nii kohmakaks ja kobaks peavad, aga lõppeks oli neil vist õigus jah. Mul on millegipärast alati selline imidž, kuigi mõnikord on see nii tüütu. Ah...

Eile, üldse alati sellistel puhkudel tunnen end nii ebatäiuslikuna. Kuulen alati eelkõige seda, mis puudu jääb, aga täiusest puudu jääb terve igavik ja see teeb haiget. Mõtlen küll, et ei maksa ennast piinata, aga loodan salamisi, et äkki jõuab mu muu füüsis ikka millaski kõrvadele järgi ka. Teine võimalus on muidugi, et jään kurdiks. :) Noh, igatahes peaaegu et sooviksin, et poleks kunagi viiulit mängima õppinud - praegu oleks ehk õnnelikum elu. Kripeldised on ikka väga võimatud taluda.

Kartsin, et juhataja kabinetis antakse mõne ebatäpse käärisoolo, vales kohas joodeldamise või Gagarini kaja eest peksa, aga saime hoopis praekartuleid, tilli ja flänžeriga, hästi delikaatselt.

Juba teist päeva järjest magan ja juba teist õhtut järjest avastan koju tulles, et olen lambipirni ostmata unustanud, mistõttu tuleb jälle küünlavalgusõhtut pidada. Aga noh, mul ongi järjekordselt mõned asjad vaja selgeks mõelda.

Lõplikkusest

Ma kardan... otsustada. See on vist mu põhiprobleem. Pöörane hirm lõplikkuse ees.
Maailma kõige õudsem asi on tupik, õhuta suletud ruum. Kardan, et uks pannakse lukku ja välja enam ei saa, et tagasiteed ei ole.
Ma tõesti ei taha otsustada ja sellega vastutust võtta. Pigem tahaks, et keegi teeks seda minu eest. Kui vähegi on võimalus ise suunda muuta, siis ma kardan, et pööran valele poole, et mul on vale kaart või siis on kaart äkki valepidi ees. Ja tundub, et enamuse ajast, kui peaks elama, tegelengi kaardi iseärasuste välja nuputamise ja ümbruse vaatlemisega. Mõtlen, kas olen õigel teel, vaatan selja taha ja panen kogu aeg tähele, et teised on juba ammu silmist kadunud, sellal kui mina ikka veel jokutan.
Selline mõte kordub sageli. Paistab, et on oluline. Publish post!

Üllitamisest

Iga uue inimese tulekuga meenub mulle Margot' jutt Rastignacis. Kunagi küsisin, miks hobused uustulnukatele selga hüppavad, kabjaga löövad ja neid muul viisil nokivad. Margot' ütles, et tulnukad otsivad oma kohta karjas ja et inimestel on ka nii. Ma polnud seda kunagi tähele pannud, aga ikka on vist jah. Mina ei taha hästi kabjaga virutada. See väike valge vigane hobune tuleb meelde - õudselt kahju oli tast tookord, seisis sedasi lombakuna aia ääres, täitsa üksi.

Eile tegime neli tundi väga produktiivset proovi. Olin hästi õnnelik. Oli vist selline seisund, kus piinlikkustunne on ületatud ja okserefleksi pole veel tekkinud.

Öösel värsket üllitist kuulates avastasin, et uudishimu ja õnneliku õhina asemel tunnen väga väga segaseid asju - viha ja lootusetust ja muud üsna sõgedat ka. Mõnda lugu ei saa seepärast üldse kuulatagi. Päris üllatav avastus minu jaoks. Siiani olin ju arvanud, et sünnitamine peaks olema puhas rõõm, ent ei ole ühti. On ka viha, kibestumus ja jõuetus asju muuta. Vaidlemata jäänud vaidlused, väljaöeldud pooltõde, ütlemata jäänud komplimendid, kompromissid ja kompromissitus samamoodi - kõik on sageduste sees, kõik kõigest läbi imbunud, sellega koos, ühte puntrasse põimunud.
Huvitav, et olen kollektiivi nii omaks võtnud, et tahaks iga juhataja laivis hingekraapiva ja üllitisel kohitsetud soolo pärast võidelda. "Pehmost" rokitšikiks ühesõnaga. (Võite naerda muidugi, jah.) Enda asjadega on kõvasti keerulisem - nende puhul ei saa aru, kustmaalt algab egomaania ja kust kompromissivõimetus. Aga nagu V. ütles, hakkab üllitis kahtlemata oma elu elama, ühes oma juustuste ja kämpide kohtadega, kohitsetud saundi ja jõuludžässiga. Ja armastusega tehtud asja peaks ju saama lahti lasta, kas pole?

Avastasin, et see rohelise varrega küüslauguküüs, mille ma reedel basiiliku kõrvale potti pistsin, on vart mu äraolekul ühe nädalavahetusega! umbes kümne sentimeetri jagu pikemaks kasvatanud. Milline õnnis kasvamisiha! Püha müristus küll! Mõnedele ikka tõenäoliselt meeldib meie kõle roheline köök. Basiilik õitseb seal ka oma pisikeste kiuslike täide kiuste. Äkki must saab sedasi veel kasvataja?

Käisin eile D. juures saunas. D. paneb mind sageli eestlasi hoopis teises valguses nägema. Tegelikult olen juba ammu ära unustanud, et ta polegi siitkandist pärit ja imestan iga kord uuesti.