Sünnipäevast ja naistepäevast

Aa, laupäevast unustasin kirjutada - see kujunes ootamatult toredaks. Konjak ja õunamahl, küünaldega tort ja tundlad otse lavale. Braavo! Tantsida ainult ei saanud - K. süntesaator hakkas nii kõvasti värisema, et oleks võinud ümber kukkuda. Imestasin kõvasti, et ma seekord sugugi ei kartnud. Vist ikka konjakilaksust, mis muud. Jee! Noh ja siis Spartakase ajal lehvis lavale mingi võõras rohekollasepunasetriibulise mütsiga poiss ja hakkas meie instrumentaalloo peale räppima, hehee, pidin naeru kätte ära kärvama, kui kollektiivi nägusid vaatasin, väga raske oleks olnud ise sel hetkel laval olla. Annaks jumal veel selliseid koomilisi hetki!

Pärast tulid kõik kõige toredamad võõrad Viljandi poisid muga juttu ajama. Ma ei tea, kuidas teil on, armas bloogikiibitseja, aga mina pole eluski sellist tähelepanu saanud nautida. Tõeliselt veider tunne oli. Mõtlesin, et naistepäeval võiks ka ju nii pohhuistlik meeleolu olla - tuleb vist jälle väike õunamahl valge kurega hinge alla võtta, mis muud.