Postkaart

Selgub, et kaks päeva enne jõule saadetud postkaart on neile koju lõpuks pärale jõudnud. Eksperiment maksis kokku oma kena viis dollarit (koos pourboiriga, sest neil polnd tagasiandmiseks raha), aga oli vist vaeva väärt küll, hehe.
Postkontor oli tookord inimtühi. Elektrit polnud ja kaal ei töötanud, et oleks saanud postkaarti kaaluda, mistõttu loobusime postitädiga vaidlemast - tema nimelt väitis, et postkaart kaalub kõvasti rohkem kui kümme grammi.
Ootasime hiiglama kaua kuni ta marke otsis. See käis niimoodi, et kolm postitöötajat hõiklesid omavahel üle Kini peapostkontori saali - kuulge, kuulge, kus meil margid on? Kes teab, kus margid on, eile olid neljandas letis - Aga marke ei olnud. Kui me kirjale lõpuks templid peale saime - templimasin oli õnneks mehhaaniline - ja rahaga ka pika pusimise peale arveldatud, tuli elekter tagasi ja muidugi kaalus postkaart ikka samapalju kui postkaardid tavaliselt - esimese tariifi järgi. Postiametnik väitis tookord, et kaart saabub umbes kuu aja pärast, aga no ju ta siis eksis natuke.