Päevad on nii erinevad. Pärast õudset eilset siis selline päikesepaisteline ja ilus hommik. Ärkad kellegi täiesti võõra inimese telefonikõne peale, kes pakub sulle tööd. Nagu pimedale ja tagasihoidlikule varblasele teri. Päris naljakas. Iseasi on, kas varblane taipab nüüd tera ära nokkida või ei. Vaatame... Põhimõtteliselt on varblasel parajasti kõht täis ja talle meeldib niisama kurvalt ringi keksida, aga töö on varblase unistus olnud juba pikka aega.

Naljakas, jah, et eile tahtsin just kirjutada, et ma ei näe jälle mingit põhjust sedasi edasi süüa ja magada ja justkui oodata, et midagi juhtuks. Aga nüüd...
Kõige õudsem on muidugi see, et ma tunnen ajuti nagu ma ise ei juhikski oma elu. Minuga asjad lihtsalt juhtuvad. Ma võin igatepidi püüda midagi teha ja ohje käes hoida ja kõik, ent midagi ei juhtu. Ja siis kukuvad mõned võimalused täiesti laest plärtsti sülle või ... pähe.

Aga kesse on kirjutanud eile minu paberpäevikusse:

"Ninast jookseb verd. Tundub, et miski ei motiveeri, ei ole väärt et... Mille nimel on mõtet süüa? |...|
Peale härra Korrastaja lahkumist on siin kõik jälle pilla-palla. Laokil mõtted ja täielik mõttetus. |...|
Tahaks õudselt kellelegi kasulik või kuidagigi vajalik olla. Tahaks, et oleks rohkem jõudu elada või siis vähemalt jõudu end lõplikult välja suretada."

?
Päkapikud?