Pesupoereportaaž

Mulle põrsaroosa ja heleroheline värv küll eriti ei meeldi. Valgel taustal lilled ja liblikad ka mitte, aga see on tõesti ainuke, mis sobib ja ei ole seljas ebamugav. Pealegi olen ma juba kuradi väsinud otsimast.
Heledapäine noor naine vaatab mulle mõistva näoga otsa. Mõtlen, et näe, on teisigi selliseid lapsnaisi, ma vist polegi nii imelik.
"Kui vanale teie ostate?" küsib naine siis minu käest uudishimulikult ja seletab appitõtanud müüjale asjalikult, et ta on tal selline, noh, valiv, et ega talle stringid ja silikoonpaelad ikka ei meeldi. Et neljateistaastane.
Palju tänu! Peaaegu oleksin välja pahvatanud, et kahekümnekuuesele ostan, aga panen rinnahoidja kärmelt tagasi rippuma. Enam ei tundu mugavus nii paeluv midagi. Olen vist ikka veider küll, jalutades lasteosakonda sattunud... Tunnen ennast kuidagi nirusti ja ebastandardselt, vistrikud tulevad vägisi meelde, mõtlen, et kurat küll, mina parem loobun normaalset pesu otsimast ja üleüldse pesu kandmast - kõik mis on ilus, on liiga suur või proteesidega ja kõik mis on paras, on infantiilne või lihtsalt nii kole ja kallis, et ajab ihukarvad püsti.
Siis tuleb meelde J.-i soovitus ennast volüümikamaks süüa ja süda läheb kuidagi eriti pahaks. Phähh! Mõtlen, kas mul on tõesti mingi kompleks, aga minu meelest ei ole juba aastaid, inimesed on oma standarditega hulluks läinud lihtsalt. Ja paras neile!