Paistab, et ongi nii. Kõikvõimalike kalkulatsioonide põhjal kokku juba kaheksateist nädalat. Väga õnnetult kusjuures - ükski amputeerimine ei näi aitavat.
Ei teagi, miks vahel on vaja sedasi räigelt peaga vastu seina joosta. Täpselt nagu kuus aastat tagasi. Ma ju lubasin endale, et ma olen tulevikus hoolikam ja vaatan ette, et... Mida olen ma siis lõppeks õppinud?
Ohkama paneb.
Ma täiesti kategooriliselt keelan endal niimoodi tunda! Palun viha!