Mõtlen, et asju ei peaks nägema alati nagu karistust. Millest see tuleb, et ma ei taha vastutada? Enda saasta eest peab ikka vastutama. Selgub, et ma tahaks vastutada seal, kus on lihtsam, aga raskuste eest tahaks minema joosta. Üleüldse ei saa süllekukkunud nähtuste suhtes olla nii nõudlik. Võimalik, et ma lihtsalt ei ole seda veel ära teeninud.

Mu aknal on sünnipäevane äraõitsenud nartsissipõõsas. Paari päeva eest just mõtlesin, mida selle kärbuva vaesekesega teha. Täna tundusid kuivanud õied ja kolletavad lehed nii ootamatult ilusad, nagu läbipaistvast paberist, soonekestega, hästi haprad.
Ma ei kasta teda enam. Ma suretan ta välja. Las ta puhkab. Järgmisel kevadel võibolla panen sibulad isa aeda kirsipuu alla maha.