Ülikooli kammerkoori tahaks hea sõnaga meeles pidada - Kreegi "Maga maga matsikene" ja taaskord see "Vägisi mehele" Tormise Vepsa tsüklist, Poulenc ka.
Muusikas on ikka täiesti otseselt midagi väga loomalikku ja hirmutavat. Koorimuusikas minu jaoks veel eriti. Eile TÜ aula hallil toolil istudes tundus korraks, et olen ebanormaalne - endorfiin tulvas pähe, naeratust oli raske alla suruda, nagu mingi jõud oleks suunurki ülespoole sikutanud - nii ilgelt hea oli olla, et läksin näost punaseks ja piinlik hakkas.
Aastast 1992 olen sellest tundest sõltuvuses. Eriti hea on, kui su omaenese keha protsessis osaline on. Lauldes, ma mõtlen. Hingamine ja kõik - see on tegelikult puhas teraapia. Meditatsioon. Ma suudan vahel tõesti kõik kõrvalised mõtted ka välja lülitada ja keskenduda.

Eile pidi olema naisteõhtu. Reserveerisime Krepis laua ja puha. Ainult et naisteõhtu laua krooniks oli asjaolude kokkusattumisel kogemata P. juhendaja, nii umbes viiekümnene ümarik ja heatujuline sealihamedaljone pugiv mees, kes lasi jalga alles kesköise Zavoodi uksel - suitsuhais, teadagi. V. küll provotseeris teda juba varakult günekoloogijuttude ja muuga, aga see tüüp ei teind teist nägugi, istus vapralt edasi. No õnneks oli tal varuks palju daamelõbustavaid naljalugusid.
Lubasime lähitulevikus uuesti naisteõhtut üritada. Kuigi jah, mulle tundub, et õhtud V. ja P.-ga kujunevad ka kangesti matkajutuõhtuteks, kus ma ennast jälle kuidagi teistsuguse ja hälvikuna tunnen, sest mul pole enamasti suurt midagi tarka kosta. Viimasel ajal tundub, et mul pole üleüldse enam kellelegi ega millegi peale midagi kosta ja kuulata ma ka justkui ei viitsi. Enesekeskseks olen muutunud. Mitte kunagi varem pole maailma asjad nii tühised tundunud. Eks ikka mandumine, mis muud.

Käisin üle tee poes leiba ostmas ja sinna tuhises sisse üks valge pruunilapiline lontis kõrvadega noor koer. Minu pärastlõunane coup de foudre - täitsa pöörane! Liputas saba ja nuusutas mind sedasi rõõmsalt. Ma ei tea midagi nii toredat kui koerad. Nende puhul võib alati kindel olla, et sümpaatia on vastastikune. Nad on oma sabaliputuses ikka äärmiselt siirad. Vanasti ma meeldisin üldiselt alati teiste laste emadele. Rohkem sääraseid tugevaid sümpaatiaid pole elu jooksul ette tulnudki. Või on äkki meelest ära läinud?
Õues jälle kõik sulab, sädeleb, siutsub ja lõhnab kevade järgi. Trepist üles keksides ja saapaid jalast sikutades koostan mõttes viimasel ajal loetud prantsuskeelse kirjanduse esiviisikut - nagu lubatud -, aga kole raske on otsustada, mis on erilisem ja mille poolest. Sageli olen kimbatuses ja ei tea, kas eelistada pigem ilusa keelega, kompositsiooni poolest huvitavaid või muidu mõttekaid teoseid. Muusika puhul on asi kuidagi palju lihtsam - süda kas hakkab põksuma või ei hakka.
Ohh, paistab, et ma vist ikkagi kirjandusteoste puhul naudin keelt kõige rohkem. Ükskõik, mis ka öeldud ei ole, kui see on koledasti öeldud, siis sellel pole ikka suurt mõtet. Oh sa püha kooritud vorst, kas ma ikka olen normaalne?