Kripeldised

Kõik on kuulda. Teed silmad lahti, vaatad välja ja appiii! - klaaskapi akna taga õgib sind mingi tundmatu hiiglaslik jõle kaamera. Põlvist läheb nõrgaks - millestki pole kinni hoida ja hirm nöörib kurku. Tagantjärele ka, eriti kui kaht esimest lugu kuulan. Ja kripeldised tahavad ära tappa. Miks häält nii raske juhtida on, kui närvis oled? Ja miks endaga on nii võimatu rahul olla?
Põhiprobleem on niisiis endiselt selles, kuidas värinaid ja äkkhirmu kurgust alla suruda, neelata, ära seedida ja taltsutada. Kas ma üldse õpin selle kunagi ära? Pärast selliseid ponnistusi on eriti hale alla anda.
Tallinnasõit oli muidu hästi mugav ja valutu, G. luksusbussis, televiisori ja pehme vaibaga. Tagasiteel, kui selgus, et selle ameerika limusiini raadio õigeid sagedusi välja ei võta, panime värske üllitise peale - seal Zelluloosi ja Prisma juures - koonduv magistraal, lennujaam - ja saime ühtlasi teada, et K. R. oligi sedasama lugu lasknud. Näete siis, mulle tundus ka et... Aga kui L. ütles, et tema võib nüüd endaga rahu teha, siis minu kripeldised paraku alles algasid, vaatamata sellele, et mõtlesin, et nüüd on küll tänamise hetk. Muusikat ja inimesi ei saa keegi mult ära võtta, isegi kui kogu see krempel mu enesehinnangule ja närvidele laastavalt mõjub. Jälle üks sõge võimalus areneda, mis muud. Ehh!
Mis kripeldistesse puutub, siis klapis olnud kaja polnud autoraadiost üldse kuulda ja kõik vead, need, mis sekundi murdosa pärast meelest läevad - muidu ei saaks ju üldse edasi laulda - tulid nii jälle meelde. Ja milline kohtlane itsitamiskomme mul on! Brr! Rääkides on mul veel tõeline kõnedefekt ka - selline pudilõuglik s.
Ja enam ei saa ju hõisata, et näe kui tore, minu isa õnneks neid päeva- ja nädalilehti ei loe, kui Postimehes rippus jälle mingi nupp. Jääb üle loota, et ta äkki ei pand tähele või on juba ära unustanud. Koju ei julge üldse minna, kui kaks nii hirmsat uudist on - kõigepealt eksmatt ja siis mingi ähvardav nohikurokitari karjäär.
Miks mul on tunne, et kõik on mind kuidagi alatult ja ootamatult tabanud. Et ma pole saanud end selleks ette valmistada ega midagi. Plärts ja valmis!