Kooris laulsime jälle Lumelille kvartettides. Mina siis Vaga V.-ga, Pisikese P.-ga ja M.-iga ühes pundis. Ainult et jah, seekord oli Lumelilles kuidagi väga imelik harmoonia, "jõuludzäss" nagu ühes teises kollektiivis selliste asjade peale tavatsetakse öelda. Naljakas oli, et dirigent kahtlustas kogu aeg M.-i valskuses, aga minu meelest M. lihtsalt kartis rohkem, kui asi väärt oli. (Ma alati imestan, et inimesed kardavad kvartettides laulmist, mina armastan seda täiesti pööraselt - nii võikski kogu aeg olla.) Lumelille kahes viimases fraasis muutus meil harmoonia eriti kahtlaseks. Kõik kikitasid kõrvu - "Üldse ei kõla kokku! Võtame uuesti. Ja veel - uuesti. Ei, veelkord! Mis viga on?"
Keegi aru ei saa. Lõpuks küsib Vaga V. arglikult, et kas esimene või teine fraas ja selgub, et tema olla kogu see aeg viimast fraasi harjutand. Kummaline on ainult see, et ta ise ka aru ei saanud, et tema partii ei harmoneerunud. Teised muidugi ei saanud sellepärast aru, et ta laulabki meil muidu ka nii ebatäpselt. Nojah, igatahes midagi nii veidrat pole ma tükil ajal kuulnud.