Ema surma-aastapäev.
Oli üks selline õnnelik päev kaks aastat tagasi. Ei tulnud täna kohe meeldegi, näe!
Tegin tookord postseminaris superettekande, ühtegi pisarat ei tilkund, ei enne ega pärast pole publiku ees nii enesekindlalt küsimustele vastuseks tulistanud. Tundsin seal ennast kõikvõimsana, ainukese inimesena saalist, kellele oli miski oluline kohale jõudnud, justkui ma oleksin teadnud rohkem kui nemad. Inimesed näisid kuidagi naeruväärsed ja tühised - vaielda mingi paari hertsi pärast, täpsustada viidete lehekülgi, jooniste numbreid - täielik nali, ma ütlen!
Hommikul istusin Toomemäel hallil seljatoeta pingil, märtsipäikese käes, kuidagi hea ja tähenduslik oli olla. (Tegelikult seal vist salaja nutsin ikka, aga ärge kellelegi öelge - tahtsin ju roppu moodi tugev olla.) Seminari ei hilinenud. Ei teagi, miks.
Pärastlõunal seisin raamatukogu ees, mõtlesin, kuhu edasi minna. Maailm oli nagu tühi auguline plekkämber, nii kuradi mõttetu et... Kõik asjad tegelikult. Kui V. telefonis ulguma pistis, siis ei osanud teda kuidagi lohutada. Kõrvaltvaadates tunduski kõik nii kurb.
Inimesed ei rääkinud minuga tookord eriti. Nagu ma oleks äkitselt hulluks läinud või muidu imbetsill või midagi. Olin saatuse peale ühtaegu vihane, solvunud ja tänulik. Jalaluu murdsin ka vist ikkagi sellesama pärast ära. Isaga oli muidugi kõige hullem. See, mis praegu on, on köki-möki.
Peaaegu et olin arvanud, et ta jääbki sedasi lõputult edasi valutama, iiveldama ja oigama. Ei jäänud midagi.
Üldiselt oleks maailm pidanud ju selle peale kindlasti peatuma. Ei peatunud midagi.