Distsipliinist

Üleeile tuli pitsaisu peale. Minu jaoks on see peaaegu täiesti tundmatu ja harukordne isu, aga sellest hoolimata läksin ja sõin ühe. Hilja oli küll... Üritasin siis oma söömismaneeril silma peal hoida ja jälgida, kas mina ka tõesti ahmin sisse kõigepealt kreemi ja alles seejärel ülejäänud torditüki ja lõppeks koogipõhja või ei. Mõtlesin, et kooki süües jääb mul ju küll kreem alati taldriku äärele, kihtide lõikes tekkiv maitsete pundar on palju parem, aga pitsa puhul võisid asjad olla natuke teisiti.
Otsustasin, et söön siis seekord kohusetundlikult kõigepealt kuivand-kõrbend ääred ära ja alles siis keskmise mahlase osa. Mõnikord ma olen need ääred tegelikult ikka järgi ka jätnud (või õigemini on näljane T. need nahka pist), kui pitsa liiga suur on.
Aga mis selgus peale kuivanud ääri! Kõht oli nii täis, et kõige maitsvama partiini jõudes polnud mul enam mingit isu. Vägistasin pitsa endale sisse, ent täiesti marru ajas, et magustoitu jõllitasin juba tõelise tülpimuse ja jälestusega - mis mõtet oli seda kohe alguses üldse tellida, ah?
Või mis mõtet on õigupoolest alustada kuivand-kõrbend põhjast, kui tead, et magustoiduni ealeski ei jõua?
Ainult arve on suur, ettekandjad vehivad rahutult lapiga ja kiirustavad koju, kui tülpind-mõtlikult desserti songid ja jõe ääres jalutades on raske ja maadligi tunne.
Liigne õgimine ei ole hea - see rõhub, pressib su soolikud ühes hingega maadligi. Sulgkerge kehatu tunne kaob ära ja oluliste asjade asemel hakkad jaburaid maiseid mõtteid mõlgutama.

Muude asjadega ei talita ma tegelikult ealeski nii nagu toiduga. Ja ma tean seda väga hästi. Muude asjade puhul teen ma esmajärjekorras alati just seda, mis parajasti meeldivam tundub ja kogu tülgastava pahna ja kohustused jätan kõige viimaseks. See, kas mul koogikreem ja pitsapõhi parajasti kenasti sõbralikult kõhus keerlevad, ei mängi kõige vähematki rolli.