...

Tõeliselt õudne tunne on. Kõigepealt see amputeeritud plaat, mis... noh, ilmselt just see. Ja siis pidu. Kujutage ette, et ma ei suutnud seal kooki süüa, see tekitas isu asemel tülgastust, poleks kurgust alla läinudki üldse, mis on muidugi ennenägematu ja kinnitab seda, mida ma juba niigi arvasin.
Istusin seal nagu tujutu ekskursioonijuht, kes on objekti ise miljoneid kordi näinud ja sellest tüdinud. Mõttetu oli jääda. Oleksin äärepealt ja üsna meeleldi kõik looduskaitsjad ühes muude tegelastega oma mürgipange ära uputanud. Mõtlesin, et ei tea, millistel segastel asjaoludel T. sellele üritusele ära oli eksinud.
Öösel jooksin S.-ile otsa, oli teine täpselt samas meeleolus, kurtis ka muusika üle ja arvas, et tema on vist eestlaste jaoks liiga teistsugune ja võõras... Üritasin teda lohutada, aga seda on pea võimatu teha, kui oled ise veel arusaamatumas puntras.
Ainult V. pärast on hea meel - õitseng on ilmne - kui ta seekord ainult jälle jooksu ei võta pista.
Vaat sellised lood. Palju õnne! Head ööd!

Aa! Meil on siiski ka midagi head - sellel nädalal tehti mulle kaks komplimenti:
Kõigepealt P. viiekümnene juhendaja, kes ütles, et talle jättis unustamatu mulje, kuidas ma ükskord P. juures õlle ootamatu ja bravuurika käeviipega I. särgile ajasin, nii et too pidi riideid vahetama minema.
Ja siis V., kes kortsude teemal andis teada (pärast seda, kui olin ohates öelnud, et mul on õnnetuseks veel suurendavad prilliklaasid), et minu klaasid on alati nii räpased, et nendest läbi õnneks ükski korts ei paista. Küll ma olin meelitatud!