Aknal. Ahmimisest. Elujanust ja mõttetusest.

Õudne belgiaigatsus on peal ja mul ei ole ühtki Breli plaati kodus. Miks mul ei ole? Miks mu Nougé on Pärnus? Miks ma ei saa kohe Bruxelles'i sõita? Tunnen Saint Géry täistuubitud baaridest, muusikainstrumentide- ja filmimuuseumist, Toussaintist, Vic Neesist, Polyphoniast, Redelite tänavast, isegi Räpasest Pierre'ist, Yzeri prostituutidest ja araablastest puudust. Ja Kriek Lambiekist, obsedeeritud makedoonlasest, kongus ninaga pakistanlasest nurgapealsest vürtspoest, hullust naabrimehest, kes meile postiga igasugu kingitusi saatis, J.-ist, rue de Pierre'ist, ooo! neist kõigist ei maksa rääkidagi. M.-ist ka. M. on Tallinnas.

Nägin eile I.-d, kes alles jaanuaris naases.

Tahaks veel selliseid ahmimise aastaid.

Praegu on tunne, et hakkan vaikselt manduma, areng on kole aeglane ja vaevaline. Lootusetuse tunne. Konnatiik. Öelge, mis meil siin huvitavat ja head on? Kõik on nii väike ja suletud. Lämbumine ootab.

Ennast vaadates hakkab kurb. Naabreid vaadates hakkab kuidagi eriti kurb. Aga nagu ma ütlesin, haletsen ma ennast veel kõige rohkem. Konnatiigimentaliteediga ei tohi harjuda! Mitte mingil juhul.

Vaatan, et ma olen ikka täielik idioot. Istun, ootan ja vaatan, kuidas elu läheb mööda. Maailm on huvitavaid asju ja inimesi täis. Ma ei taha muutuda selliseks... no... teate küll, mida ma mõtlen.

Huvitav on see, et kui ei ole näinud ja tajunud, siis tundub, et sein on siinsamas, tuba on tilluke. Üks pisike kuusnurkne karp suures meekärjes. Aga et õues on karikakrad ja kellukad - seda me võibolla kujutame ette, eksole, kusagilt on keegi toonud mee meie kärge - aga et kusagil kellegi vaasis õitsevad gerberad või flamingolilled, seda me mesilasena isegi ei aima. Kosmos.

Mul hakkab õudne. Aega on liiga vähe ja asju, mida tahaks teha nii palju. Jõudu nii vähe ja unistusi üüratult.

Nojah.

Naljakas, et mu enda elu inspireerib mind praegu midagi ette võtma. Naabrite elu ka muidugi. Teatud asjadega ei tohi ealeski leppida. Mandumist ei õigusta miski.

Kõlab kindlasti ilgelt snoobilt, aga tahaks vürtsikilule lisaks veel midagi. (Eile sõime P.-i Norrast toodud kalamarja, sealt siis see isugi...) Ei saa ju olla, et elu lõpuni saabki ainult üks vürtsikilu olema. Ma muidugi armastangi rukkileiba ja kilu ja kartulit kahtlemata üle kõige, aga elu peaks sagedamini olema selline kordumatu ja südantpekseldav. Ma arvan, et mul on siiani mõnikord olnud ka.

.

Ükspäev mõtlesin just, et naine olla on palju traagilisem kui mees. Ühel hetkel pead siiski langetama otsuse selle sünnitamise-mittesünnitamise osas. Alati tundub, et eneseteostusega on aega maksimaalselt umbes 35. eluaastani, edasi algab paratamatult õudne pereelu ja möödapääsmatu mandumine. Võibolla mul on halvad mudelid olnud? Kardan, et ma ei jõua äkki oma asju enne kolmekümneviiendat aetud ja et siis jääbki kõik kuidagi pooleli ja kripeldama - hakkan äkki ka ainult süüa tegema, koristama, telekat vaatama ja naisteajakirju lugema. Nagu see oleks mingi üleüldine nakkushaigus. Veel õudsem on muidugi, kui enne seda vanust lamp ei süttigi ja jäädki sedasi tuimalt edasi mõlgutama, häguste silmadega passiivselt aknalauale kõhutama. Ootama.

Haah! Kujutage ette, et ma tõesti mõtlen eneseteostusele, sellal kui kuklas on veel alles täiesti selge teadmine, et tegelikult on kõik üks pettekujutelm, kogu see krempel, millega me iga päev tegeleme, illusioon, et me oleme ise valinud endale mingi tee, et see on kõigele lisaks veel oluline ka, täitnud oma elu nähtustega, mis saavad heal juhul olla vaid vahendiks nende nähtusteni jõudmiseks, millega meil enese teadmata tegelikult tegu on.

See on see, kui keegi ütleb sulle surres, et ta'i saa aru, miks...

.

... väga raske on taluda inimesi, kes arvavad, et nende elu või valu või lugu on kuidagi väärtuslikum ja tähenduslikum kui teiste oma. Ausõna, mina ei arva nii, see pole igatahes see, mida ma vürtsikilujutuga öelda tahatsin. Ma arvan ainult, et ma peaksin rohkem ahmima ja rohkem otsima ja ennast vägisi arendada püüdma. Vaatama ka. Mitte, et siis kindlasti tuleks see teadmine, miks... - teadmine tuleb kindlasti hoopis teist teed pidi, kõige jaburamal moel, momendil, mil seda kõige vähem oodata oskad - , aga et oleks huvitav ja et poleks nii kasutu tunne sedasi teel olla. Muud mõtet ma lihtsalt ei näe.

Inimsuhted on muidugi olulised. Sellepärast ma kardan, et kolmekümneviieselt mul paratamatult tiksatab ka seesama kell.

Ma arvan, et laste kasvatamine on palju suurem vastutus kui paljud enesele aru annavad. Selleks peab enne ikka piisavalt tark olema. Kasvatamine on keeruline kunst. Ja ühtlasi võimalus midagi anda, luua ja taaskogeda poolelijäänud asju. See ema ja tütre suhe on muidugi üks põhjus, miks ma arvan, et mul on umbes kümme aastat aega puhta eneseteostuse ja -otsingutega tegeleda.

.

Nii. Huuh. Sageli on tunne, et tahaks rohkem anda ja midagi teiste inimeste heaks teha. Ühed õilsamad ametid on need, kus saab kõige otsesemalt teisi inimesi aidata. Miks mina millegi sellisega ei tegele? Mis on minu õigustus? Et ma tahan teha midagi, mis mulle meeldib? Et oleks huvitav, jah?

Ummik.

.

.

Post scriptum.

P. kolis ikkagi mõneks ajaks minu juurde. P. teeb ööseks akna lahti ja kutsub mind hommikul ujuma. Täna ütles ta mulle heatahtlikult, et äkki ma peaksin ikka juba minema hakkama - kell oli juba paar minutit kümme läbi - muidu äkki juuksur ei võtagi mind ette. Nagu ema, see oli nii tore. Teiste inimeste lähedus mõjub mulle hästi. Mul just seda praegu vaja ongi. Ma ei taha kibestunuks muutuda. Tahan vutlarist välja. Liiga palju mõtlemine ei ole tõesti hea.

.

Ja armas bloogikiibitseja, peale sellist lugemispingutust tahaks sind suisa tänada. Ma nii igaks juhuks kirjutan siin seda, tegelikult ma muidugi ise ka ei usu, et sa lugemisega siiamaani oled jõudnud, aga noh... jah, järgmine kord proovin essentsi kuidagi rohkem kokku pakkida.