Ema surma-aastapäev.
Oli üks selline õnnelik päev kaks aastat tagasi. Ei tulnud täna kohe meeldegi, näe!
Tegin tookord postseminaris superettekande, ühtegi pisarat ei tilkund, ei enne ega pärast pole publiku ees nii enesekindlalt küsimustele vastuseks tulistanud. Tundsin seal ennast kõikvõimsana, ainukese inimesena saalist, kellele oli miski oluline kohale jõudnud, justkui ma oleksin teadnud rohkem kui nemad. Inimesed näisid kuidagi naeruväärsed ja tühised - vaielda mingi paari hertsi pärast, täpsustada viidete lehekülgi, jooniste numbreid - täielik nali, ma ütlen!
Hommikul istusin Toomemäel hallil seljatoeta pingil, märtsipäikese käes, kuidagi hea ja tähenduslik oli olla. (Tegelikult seal vist salaja nutsin ikka, aga ärge kellelegi öelge - tahtsin ju roppu moodi tugev olla.) Seminari ei hilinenud. Ei teagi, miks.
Pärastlõunal seisin raamatukogu ees, mõtlesin, kuhu edasi minna. Maailm oli nagu tühi auguline plekkämber, nii kuradi mõttetu et... Kõik asjad tegelikult. Kui V. telefonis ulguma pistis, siis ei osanud teda kuidagi lohutada. Kõrvaltvaadates tunduski kõik nii kurb.
Inimesed ei rääkinud minuga tookord eriti. Nagu ma oleks äkitselt hulluks läinud või muidu imbetsill või midagi. Olin saatuse peale ühtaegu vihane, solvunud ja tänulik. Jalaluu murdsin ka vist ikkagi sellesama pärast ära. Isaga oli muidugi kõige hullem. See, mis praegu on, on köki-möki.
Peaaegu et olin arvanud, et ta jääbki sedasi lõputult edasi valutama, iiveldama ja oigama. Ei jäänud midagi.
Üldiselt oleks maailm pidanud ju selle peale kindlasti peatuma. Ei peatunud midagi.

Kooris laulsime jälle Lumelille kvartettides. Mina siis Vaga V.-ga, Pisikese P.-ga ja M.-iga ühes pundis. Ainult et jah, seekord oli Lumelilles kuidagi väga imelik harmoonia, "jõuludzäss" nagu ühes teises kollektiivis selliste asjade peale tavatsetakse öelda. Naljakas oli, et dirigent kahtlustas kogu aeg M.-i valskuses, aga minu meelest M. lihtsalt kartis rohkem, kui asi väärt oli. (Ma alati imestan, et inimesed kardavad kvartettides laulmist, mina armastan seda täiesti pööraselt - nii võikski kogu aeg olla.) Lumelille kahes viimases fraasis muutus meil harmoonia eriti kahtlaseks. Kõik kikitasid kõrvu - "Üldse ei kõla kokku! Võtame uuesti. Ja veel - uuesti. Ei, veelkord! Mis viga on?"
Keegi aru ei saa. Lõpuks küsib Vaga V. arglikult, et kas esimene või teine fraas ja selgub, et tema olla kogu see aeg viimast fraasi harjutand. Kummaline on ainult see, et ta ise ka aru ei saanud, et tema partii ei harmoneerunud. Teised muidugi ei saanud sellepärast aru, et ta laulabki meil muidu ka nii ebatäpselt. Nojah, igatahes midagi nii veidrat pole ma tükil ajal kuulnud.

Mõtlen, et asju ei peaks nägema alati nagu karistust. Millest see tuleb, et ma ei taha vastutada? Enda saasta eest peab ikka vastutama. Selgub, et ma tahaks vastutada seal, kus on lihtsam, aga raskuste eest tahaks minema joosta. Üleüldse ei saa süllekukkunud nähtuste suhtes olla nii nõudlik. Võimalik, et ma lihtsalt ei ole seda veel ära teeninud.

Mu aknal on sünnipäevane äraõitsenud nartsissipõõsas. Paari päeva eest just mõtlesin, mida selle kärbuva vaesekesega teha. Täna tundusid kuivanud õied ja kolletavad lehed nii ootamatult ilusad, nagu läbipaistvast paberist, soonekestega, hästi haprad.
Ma ei kasta teda enam. Ma suretan ta välja. Las ta puhkab. Järgmisel kevadel võibolla panen sibulad isa aeda kirsipuu alla maha.

...

Tõeliselt õudne tunne on. Kõigepealt see amputeeritud plaat, mis... noh, ilmselt just see. Ja siis pidu. Kujutage ette, et ma ei suutnud seal kooki süüa, see tekitas isu asemel tülgastust, poleks kurgust alla läinudki üldse, mis on muidugi ennenägematu ja kinnitab seda, mida ma juba niigi arvasin.
Istusin seal nagu tujutu ekskursioonijuht, kes on objekti ise miljoneid kordi näinud ja sellest tüdinud. Mõttetu oli jääda. Oleksin äärepealt ja üsna meeleldi kõik looduskaitsjad ühes muude tegelastega oma mürgipange ära uputanud. Mõtlesin, et ei tea, millistel segastel asjaoludel T. sellele üritusele ära oli eksinud.
Öösel jooksin S.-ile otsa, oli teine täpselt samas meeleolus, kurtis ka muusika üle ja arvas, et tema on vist eestlaste jaoks liiga teistsugune ja võõras... Üritasin teda lohutada, aga seda on pea võimatu teha, kui oled ise veel arusaamatumas puntras.
Ainult V. pärast on hea meel - õitseng on ilmne - kui ta seekord ainult jälle jooksu ei võta pista.
Vaat sellised lood. Palju õnne! Head ööd!

Aa! Meil on siiski ka midagi head - sellel nädalal tehti mulle kaks komplimenti:
Kõigepealt P. viiekümnene juhendaja, kes ütles, et talle jättis unustamatu mulje, kuidas ma ükskord P. juures õlle ootamatu ja bravuurika käeviipega I. särgile ajasin, nii et too pidi riideid vahetama minema.
Ja siis V., kes kortsude teemal andis teada (pärast seda, kui olin ohates öelnud, et mul on õnnetuseks veel suurendavad prilliklaasid), et minu klaasid on alati nii räpased, et nendest läbi õnneks ükski korts ei paista. Küll ma olin meelitatud!

Ülikooli kammerkoori tahaks hea sõnaga meeles pidada - Kreegi "Maga maga matsikene" ja taaskord see "Vägisi mehele" Tormise Vepsa tsüklist, Poulenc ka.
Muusikas on ikka täiesti otseselt midagi väga loomalikku ja hirmutavat. Koorimuusikas minu jaoks veel eriti. Eile TÜ aula hallil toolil istudes tundus korraks, et olen ebanormaalne - endorfiin tulvas pähe, naeratust oli raske alla suruda, nagu mingi jõud oleks suunurki ülespoole sikutanud - nii ilgelt hea oli olla, et läksin näost punaseks ja piinlik hakkas.
Aastast 1992 olen sellest tundest sõltuvuses. Eriti hea on, kui su omaenese keha protsessis osaline on. Lauldes, ma mõtlen. Hingamine ja kõik - see on tegelikult puhas teraapia. Meditatsioon. Ma suudan vahel tõesti kõik kõrvalised mõtted ka välja lülitada ja keskenduda.

Eile pidi olema naisteõhtu. Reserveerisime Krepis laua ja puha. Ainult et naisteõhtu laua krooniks oli asjaolude kokkusattumisel kogemata P. juhendaja, nii umbes viiekümnene ümarik ja heatujuline sealihamedaljone pugiv mees, kes lasi jalga alles kesköise Zavoodi uksel - suitsuhais, teadagi. V. küll provotseeris teda juba varakult günekoloogijuttude ja muuga, aga see tüüp ei teind teist nägugi, istus vapralt edasi. No õnneks oli tal varuks palju daamelõbustavaid naljalugusid.
Lubasime lähitulevikus uuesti naisteõhtut üritada. Kuigi jah, mulle tundub, et õhtud V. ja P.-ga kujunevad ka kangesti matkajutuõhtuteks, kus ma ennast jälle kuidagi teistsuguse ja hälvikuna tunnen, sest mul pole enamasti suurt midagi tarka kosta. Viimasel ajal tundub, et mul pole üleüldse enam kellelegi ega millegi peale midagi kosta ja kuulata ma ka justkui ei viitsi. Enesekeskseks olen muutunud. Mitte kunagi varem pole maailma asjad nii tühised tundunud. Eks ikka mandumine, mis muud.

Käisin üle tee poes leiba ostmas ja sinna tuhises sisse üks valge pruunilapiline lontis kõrvadega noor koer. Minu pärastlõunane coup de foudre - täitsa pöörane! Liputas saba ja nuusutas mind sedasi rõõmsalt. Ma ei tea midagi nii toredat kui koerad. Nende puhul võib alati kindel olla, et sümpaatia on vastastikune. Nad on oma sabaliputuses ikka äärmiselt siirad. Vanasti ma meeldisin üldiselt alati teiste laste emadele. Rohkem sääraseid tugevaid sümpaatiaid pole elu jooksul ette tulnudki. Või on äkki meelest ära läinud?
Õues jälle kõik sulab, sädeleb, siutsub ja lõhnab kevade järgi. Trepist üles keksides ja saapaid jalast sikutades koostan mõttes viimasel ajal loetud prantsuskeelse kirjanduse esiviisikut - nagu lubatud -, aga kole raske on otsustada, mis on erilisem ja mille poolest. Sageli olen kimbatuses ja ei tea, kas eelistada pigem ilusa keelega, kompositsiooni poolest huvitavaid või muidu mõttekaid teoseid. Muusika puhul on asi kuidagi palju lihtsam - süda kas hakkab põksuma või ei hakka.
Ohh, paistab, et ma vist ikkagi kirjandusteoste puhul naudin keelt kõige rohkem. Ükskõik, mis ka öeldud ei ole, kui see on koledasti öeldud, siis sellel pole ikka suurt mõtet. Oh sa püha kooritud vorst, kas ma ikka olen normaalne?

Isa helistab. Süda tilgub verd. Koju peaks minema.

Aknal. Ahmimisest. Elujanust ja mõttetusest.

Õudne belgiaigatsus on peal ja mul ei ole ühtki Breli plaati kodus. Miks mul ei ole? Miks mu Nougé on Pärnus? Miks ma ei saa kohe Bruxelles'i sõita? Tunnen Saint Géry täistuubitud baaridest, muusikainstrumentide- ja filmimuuseumist, Toussaintist, Vic Neesist, Polyphoniast, Redelite tänavast, isegi Räpasest Pierre'ist, Yzeri prostituutidest ja araablastest puudust. Ja Kriek Lambiekist, obsedeeritud makedoonlasest, kongus ninaga pakistanlasest nurgapealsest vürtspoest, hullust naabrimehest, kes meile postiga igasugu kingitusi saatis, J.-ist, rue de Pierre'ist, ooo! neist kõigist ei maksa rääkidagi. M.-ist ka. M. on Tallinnas.

Nägin eile I.-d, kes alles jaanuaris naases.

Tahaks veel selliseid ahmimise aastaid.

Praegu on tunne, et hakkan vaikselt manduma, areng on kole aeglane ja vaevaline. Lootusetuse tunne. Konnatiik. Öelge, mis meil siin huvitavat ja head on? Kõik on nii väike ja suletud. Lämbumine ootab.

Ennast vaadates hakkab kurb. Naabreid vaadates hakkab kuidagi eriti kurb. Aga nagu ma ütlesin, haletsen ma ennast veel kõige rohkem. Konnatiigimentaliteediga ei tohi harjuda! Mitte mingil juhul.

Vaatan, et ma olen ikka täielik idioot. Istun, ootan ja vaatan, kuidas elu läheb mööda. Maailm on huvitavaid asju ja inimesi täis. Ma ei taha muutuda selliseks... no... teate küll, mida ma mõtlen.

Huvitav on see, et kui ei ole näinud ja tajunud, siis tundub, et sein on siinsamas, tuba on tilluke. Üks pisike kuusnurkne karp suures meekärjes. Aga et õues on karikakrad ja kellukad - seda me võibolla kujutame ette, eksole, kusagilt on keegi toonud mee meie kärge - aga et kusagil kellegi vaasis õitsevad gerberad või flamingolilled, seda me mesilasena isegi ei aima. Kosmos.

Mul hakkab õudne. Aega on liiga vähe ja asju, mida tahaks teha nii palju. Jõudu nii vähe ja unistusi üüratult.

Nojah.

Naljakas, et mu enda elu inspireerib mind praegu midagi ette võtma. Naabrite elu ka muidugi. Teatud asjadega ei tohi ealeski leppida. Mandumist ei õigusta miski.

Kõlab kindlasti ilgelt snoobilt, aga tahaks vürtsikilule lisaks veel midagi. (Eile sõime P.-i Norrast toodud kalamarja, sealt siis see isugi...) Ei saa ju olla, et elu lõpuni saabki ainult üks vürtsikilu olema. Ma muidugi armastangi rukkileiba ja kilu ja kartulit kahtlemata üle kõige, aga elu peaks sagedamini olema selline kordumatu ja südantpekseldav. Ma arvan, et mul on siiani mõnikord olnud ka.

.

Ükspäev mõtlesin just, et naine olla on palju traagilisem kui mees. Ühel hetkel pead siiski langetama otsuse selle sünnitamise-mittesünnitamise osas. Alati tundub, et eneseteostusega on aega maksimaalselt umbes 35. eluaastani, edasi algab paratamatult õudne pereelu ja möödapääsmatu mandumine. Võibolla mul on halvad mudelid olnud? Kardan, et ma ei jõua äkki oma asju enne kolmekümneviiendat aetud ja et siis jääbki kõik kuidagi pooleli ja kripeldama - hakkan äkki ka ainult süüa tegema, koristama, telekat vaatama ja naisteajakirju lugema. Nagu see oleks mingi üleüldine nakkushaigus. Veel õudsem on muidugi, kui enne seda vanust lamp ei süttigi ja jäädki sedasi tuimalt edasi mõlgutama, häguste silmadega passiivselt aknalauale kõhutama. Ootama.

Haah! Kujutage ette, et ma tõesti mõtlen eneseteostusele, sellal kui kuklas on veel alles täiesti selge teadmine, et tegelikult on kõik üks pettekujutelm, kogu see krempel, millega me iga päev tegeleme, illusioon, et me oleme ise valinud endale mingi tee, et see on kõigele lisaks veel oluline ka, täitnud oma elu nähtustega, mis saavad heal juhul olla vaid vahendiks nende nähtusteni jõudmiseks, millega meil enese teadmata tegelikult tegu on.

See on see, kui keegi ütleb sulle surres, et ta'i saa aru, miks...

.

... väga raske on taluda inimesi, kes arvavad, et nende elu või valu või lugu on kuidagi väärtuslikum ja tähenduslikum kui teiste oma. Ausõna, mina ei arva nii, see pole igatahes see, mida ma vürtsikilujutuga öelda tahatsin. Ma arvan ainult, et ma peaksin rohkem ahmima ja rohkem otsima ja ennast vägisi arendada püüdma. Vaatama ka. Mitte, et siis kindlasti tuleks see teadmine, miks... - teadmine tuleb kindlasti hoopis teist teed pidi, kõige jaburamal moel, momendil, mil seda kõige vähem oodata oskad - , aga et oleks huvitav ja et poleks nii kasutu tunne sedasi teel olla. Muud mõtet ma lihtsalt ei näe.

Inimsuhted on muidugi olulised. Sellepärast ma kardan, et kolmekümneviieselt mul paratamatult tiksatab ka seesama kell.

Ma arvan, et laste kasvatamine on palju suurem vastutus kui paljud enesele aru annavad. Selleks peab enne ikka piisavalt tark olema. Kasvatamine on keeruline kunst. Ja ühtlasi võimalus midagi anda, luua ja taaskogeda poolelijäänud asju. See ema ja tütre suhe on muidugi üks põhjus, miks ma arvan, et mul on umbes kümme aastat aega puhta eneseteostuse ja -otsingutega tegeleda.

.

Nii. Huuh. Sageli on tunne, et tahaks rohkem anda ja midagi teiste inimeste heaks teha. Ühed õilsamad ametid on need, kus saab kõige otsesemalt teisi inimesi aidata. Miks mina millegi sellisega ei tegele? Mis on minu õigustus? Et ma tahan teha midagi, mis mulle meeldib? Et oleks huvitav, jah?

Ummik.

.

.

Post scriptum.

P. kolis ikkagi mõneks ajaks minu juurde. P. teeb ööseks akna lahti ja kutsub mind hommikul ujuma. Täna ütles ta mulle heatahtlikult, et äkki ma peaksin ikka juba minema hakkama - kell oli juba paar minutit kümme läbi - muidu äkki juuksur ei võtagi mind ette. Nagu ema, see oli nii tore. Teiste inimeste lähedus mõjub mulle hästi. Mul just seda praegu vaja ongi. Ma ei taha kibestunuks muutuda. Tahan vutlarist välja. Liiga palju mõtlemine ei ole tõesti hea.

.

Ja armas bloogikiibitseja, peale sellist lugemispingutust tahaks sind suisa tänada. Ma nii igaks juhuks kirjutan siin seda, tegelikult ma muidugi ise ka ei usu, et sa lugemisega siiamaani oled jõudnud, aga noh... jah, järgmine kord proovin essentsi kuidagi rohkem kokku pakkida.

Distsipliinist

Üleeile tuli pitsaisu peale. Minu jaoks on see peaaegu täiesti tundmatu ja harukordne isu, aga sellest hoolimata läksin ja sõin ühe. Hilja oli küll... Üritasin siis oma söömismaneeril silma peal hoida ja jälgida, kas mina ka tõesti ahmin sisse kõigepealt kreemi ja alles seejärel ülejäänud torditüki ja lõppeks koogipõhja või ei. Mõtlesin, et kooki süües jääb mul ju küll kreem alati taldriku äärele, kihtide lõikes tekkiv maitsete pundar on palju parem, aga pitsa puhul võisid asjad olla natuke teisiti.
Otsustasin, et söön siis seekord kohusetundlikult kõigepealt kuivand-kõrbend ääred ära ja alles siis keskmise mahlase osa. Mõnikord ma olen need ääred tegelikult ikka järgi ka jätnud (või õigemini on näljane T. need nahka pist), kui pitsa liiga suur on.
Aga mis selgus peale kuivanud ääri! Kõht oli nii täis, et kõige maitsvama partiini jõudes polnud mul enam mingit isu. Vägistasin pitsa endale sisse, ent täiesti marru ajas, et magustoitu jõllitasin juba tõelise tülpimuse ja jälestusega - mis mõtet oli seda kohe alguses üldse tellida, ah?
Või mis mõtet on õigupoolest alustada kuivand-kõrbend põhjast, kui tead, et magustoiduni ealeski ei jõua?
Ainult arve on suur, ettekandjad vehivad rahutult lapiga ja kiirustavad koju, kui tülpind-mõtlikult desserti songid ja jõe ääres jalutades on raske ja maadligi tunne.
Liigne õgimine ei ole hea - see rõhub, pressib su soolikud ühes hingega maadligi. Sulgkerge kehatu tunne kaob ära ja oluliste asjade asemel hakkad jaburaid maiseid mõtteid mõlgutama.

Muude asjadega ei talita ma tegelikult ealeski nii nagu toiduga. Ja ma tean seda väga hästi. Muude asjade puhul teen ma esmajärjekorras alati just seda, mis parajasti meeldivam tundub ja kogu tülgastava pahna ja kohustused jätan kõige viimaseks. See, kas mul koogikreem ja pitsapõhi parajasti kenasti sõbralikult kõhus keerlevad, ei mängi kõige vähematki rolli.

Blogeerimine on üks...

paras nõmedus. Teate ise ka kindlasti...

Ongi kõik tänaseks.

Paistab, et ongi nii. Kõikvõimalike kalkulatsioonide põhjal kokku juba kaheksateist nädalat. Väga õnnetult kusjuures - ükski amputeerimine ei näi aitavat.
Ei teagi, miks vahel on vaja sedasi räigelt peaga vastu seina joosta. Täpselt nagu kuus aastat tagasi. Ma ju lubasin endale, et ma olen tulevikus hoolikam ja vaatan ette, et... Mida olen ma siis lõppeks õppinud?
Ohkama paneb.
Ma täiesti kategooriliselt keelan endal niimoodi tunda! Palun viha!

Päevad on nii erinevad. Pärast õudset eilset siis selline päikesepaisteline ja ilus hommik. Ärkad kellegi täiesti võõra inimese telefonikõne peale, kes pakub sulle tööd. Nagu pimedale ja tagasihoidlikule varblasele teri. Päris naljakas. Iseasi on, kas varblane taipab nüüd tera ära nokkida või ei. Vaatame... Põhimõtteliselt on varblasel parajasti kõht täis ja talle meeldib niisama kurvalt ringi keksida, aga töö on varblase unistus olnud juba pikka aega.

Naljakas, jah, et eile tahtsin just kirjutada, et ma ei näe jälle mingit põhjust sedasi edasi süüa ja magada ja justkui oodata, et midagi juhtuks. Aga nüüd...
Kõige õudsem on muidugi see, et ma tunnen ajuti nagu ma ise ei juhikski oma elu. Minuga asjad lihtsalt juhtuvad. Ma võin igatepidi püüda midagi teha ja ohje käes hoida ja kõik, ent midagi ei juhtu. Ja siis kukuvad mõned võimalused täiesti laest plärtsti sülle või ... pähe.

Aga kesse on kirjutanud eile minu paberpäevikusse:

"Ninast jookseb verd. Tundub, et miski ei motiveeri, ei ole väärt et... Mille nimel on mõtet süüa? |...|
Peale härra Korrastaja lahkumist on siin kõik jälle pilla-palla. Laokil mõtted ja täielik mõttetus. |...|
Tahaks õudselt kellelegi kasulik või kuidagigi vajalik olla. Tahaks, et oleks rohkem jõudu elada või siis vähemalt jõudu end lõplikult välja suretada."

?
Päkapikud?

Postkaart

Selgub, et kaks päeva enne jõule saadetud postkaart on neile koju lõpuks pärale jõudnud. Eksperiment maksis kokku oma kena viis dollarit (koos pourboiriga, sest neil polnd tagasiandmiseks raha), aga oli vist vaeva väärt küll, hehe.
Postkontor oli tookord inimtühi. Elektrit polnud ja kaal ei töötanud, et oleks saanud postkaarti kaaluda, mistõttu loobusime postitädiga vaidlemast - tema nimelt väitis, et postkaart kaalub kõvasti rohkem kui kümme grammi.
Ootasime hiiglama kaua kuni ta marke otsis. See käis niimoodi, et kolm postitöötajat hõiklesid omavahel üle Kini peapostkontori saali - kuulge, kuulge, kus meil margid on? Kes teab, kus margid on, eile olid neljandas letis - Aga marke ei olnud. Kui me kirjale lõpuks templid peale saime - templimasin oli õnneks mehhaaniline - ja rahaga ka pika pusimise peale arveldatud, tuli elekter tagasi ja muidugi kaalus postkaart ikka samapalju kui postkaardid tavaliselt - esimese tariifi järgi. Postiametnik väitis tookord, et kaart saabub umbes kuu aja pärast, aga no ju ta siis eksis natuke.

Pesupoereportaaž

Mulle põrsaroosa ja heleroheline värv küll eriti ei meeldi. Valgel taustal lilled ja liblikad ka mitte, aga see on tõesti ainuke, mis sobib ja ei ole seljas ebamugav. Pealegi olen ma juba kuradi väsinud otsimast.
Heledapäine noor naine vaatab mulle mõistva näoga otsa. Mõtlen, et näe, on teisigi selliseid lapsnaisi, ma vist polegi nii imelik.
"Kui vanale teie ostate?" küsib naine siis minu käest uudishimulikult ja seletab appitõtanud müüjale asjalikult, et ta on tal selline, noh, valiv, et ega talle stringid ja silikoonpaelad ikka ei meeldi. Et neljateistaastane.
Palju tänu! Peaaegu oleksin välja pahvatanud, et kahekümnekuuesele ostan, aga panen rinnahoidja kärmelt tagasi rippuma. Enam ei tundu mugavus nii paeluv midagi. Olen vist ikka veider küll, jalutades lasteosakonda sattunud... Tunnen ennast kuidagi nirusti ja ebastandardselt, vistrikud tulevad vägisi meelde, mõtlen, et kurat küll, mina parem loobun normaalset pesu otsimast ja üleüldse pesu kandmast - kõik mis on ilus, on liiga suur või proteesidega ja kõik mis on paras, on infantiilne või lihtsalt nii kole ja kallis, et ajab ihukarvad püsti.
Siis tuleb meelde J.-i soovitus ennast volüümikamaks süüa ja süda läheb kuidagi eriti pahaks. Phähh! Mõtlen, kas mul on tõesti mingi kompleks, aga minu meelest ei ole juba aastaid, inimesed on oma standarditega hulluks läinud lihtsalt. Ja paras neile!

Laupäev pealinnas, heietused ja muu lora

Orienteerun, kaart käes, Kadriorus. Päike paistab nii kõvasti ja soe ja hea on olla. Leian kompostri üles küll - inimesed suunduvad kõik ühte kohta, nii et piisab sellest, kui neil lihtsalt sabas sörkida. Vahepeal teen väikese peatuse ja vaatan helerohelise maja küljel sätendava vihmaveetoru kõrval peesitavaid kasse. Kaks emast - sellist pisikest, halli ja rääbakat - pesevad ennast hoolikalt ja mingid lapilised suured, ilmselgelt isased mölakad, turritavad vurre ja sisistavad üksteise peale, sealsamas kõrval, nii et peesitamisest pole tegelikult juttugi. Kui kandiliste karvamütsidega mammid ka seisma jäävad ja kasside poole näpuga osutama hakkavad, torman edasi. Avastan, et mulle meeldib omaette orienteeruda, kui suund on selge, aga tee ei ole tuttav. Et oleks põnev. Hea on, kui on kaart muidugi, aga kui kohalejõudmise protsessi võib kuidagi loomingulisemalt suhtuda - siis ei ole nii ahistav ja raamidessesurutud tunne.
Nojah. Vaatan teelahkmel igaks juhuks kaarti, ei suuda hästi otsustada ja karvamütside-kasukatega mammid on mulle juba vahepeal järele jõudnud ning keeravad... paremale. Mina ka. Aga tunne on nõme ja konformistlik - oleksin võinud ju ka ise selle peale tulla, pärast pole igatahes suurt mõtet enam vasakule keerata. Kõik on selge. Jooksen mammideparvest igaks juhuks hirmuga ette, et järgmisel teelahkmel oleks aega otsustada. Joosta on jõle hea, peab sügavalt hingama ja hingeldama.
Pargis sõidutab mingi noor isa oma tutimütsiga jõnglase koleda vaarikapunase kelgu pealt otse lumehange. Laps peaks nüüd kilkama, aga on kuidagi tõsine. Naeratan viisakalt, sedasi pluti-pluti, küll on kena laupäevane pärastlõuna, eksole. Ja jalutan edasi, mööda toekast beežist mantlist ja kiitsakast sinisest jopest. Jälle kahtlaselt sarnane habitus - ema ja tütar - süda teeb jõnksti. Ma ei tea, miks ma viimasel ajal igal pool ainult emasid ja tütreid näen - teatris, tänaval, poes... kõikvõimalikes kohtades need emad oma suurte tütardega ka ei käi! Kahekümneselt nägin põhiliselt suudlevaid ja käsistseotud paarikesi. Nüüd pole neid mu jaoks enam üldse olemas. Võtmed taskus tuletavad meelde möödundnädalast skandaalitsemist baaris.
Ühe roosa maja ees kõnnib kaks kangete jalgadega rohelises kostüümis meest, kes ühe käega hoiavad püssi ja teisega abitult ja jäigalt vehivad. Seisatan jälle. Huvitav, miks ma olen kogu aeg arvanud, et Eestis sellist nõmedust ei ole - naiivsuse tipp. No tõenäoliselt seetõttu, et pole õigete turistiatraktsioonide ligi sattunud lihtsalt. Ja nüüd siis sedasi... (Ja pealegi, kui nad seal tõesti olema peavad, siis miks nad sedasi absurdselt liiguvad, kas tõesti midagi koreograafiliselt talutavamat ei annaks välja mõelda?)
Saalist saali jalutades tundub, et seekord klaustrofoobiat, lämbumis- ja okserefleksi ei tekigi. Kõik on kuidagi rahulik ja tore. Amsterdami, Brüsseli ja Peterburi muuseumidega võrreldes on kole vähe rahvast, ainult üks naine räägib nii häiriva aktsendi ja nii õpetliku kõlava häälega, et see vaatamist segab, aga mitte ühelgi pole mingit pulka või rätikut ega muud totakat silmatorkavat atribuuti käes lehvimas, sest keegi ju ei trügigi suurt.
Kohvikus on väga hea. Mõtlen, et inimesed tunduvad seal kuidagi nii toredad, et tahaks tagasi või et õigemini ei tahakski ära minna.
Pärast päike enam ei paista. Trammipeatuse leian A. juhtnööride järgi kergesti üles. Tramm sõidab küll minu meelest selgelt vales suunas, aga tädide sõnade ja hilisema vaatluse kohaselt jõuame ometi kesklinna. Roheliste seintega maja uksest sisse astun veel täiesti ennekuulmatu viieteistminutilise varuga. K. ja T. on kohal, aga L. L. S. jääb hiljaks nagu arvata oligi. (Nüüd on selline komöödiaseriaali naerumasinaga tekitatud naeru koht).
Film on tore, aga K. ja T. on ikkagi rohkem nagu A. sõbrad. Tallinna-inimesed tunduvad kõik sel õhtul kuidagi igavavõitu, ei teagi, miks.
Õhtul satun väga kummalisele peole, kus ma peaaegu kedagi ei tunne, kus on kokku täpselt poolteist huvitavat meest (mõningate mööndustega), - üks neist palub mu hiljem dzentelmenlikult tantsule ja annab pärast kohale talutades põsele musi, täitsa anomaalne, veider, mõtlen - aga see-eest on seal palju ülekaalulisi tätoveeringute ja hiigeldekolteega naisi, kellel tantsides iga hetk rinnad kaelusest välja võivad kukkuda. Elan sellele protsessile hirmuga kaasa ega suuda tükk aega pilku vaatamisväärsuselt pöörata. Mõtlen sellele, et ma ise näen ikka väga mõttetu välja - eelkõige sellepärast, et tunne on mõttetu ja pealegi ei lubanud A. sinist triibulist selga panna, sest see on "liiga Tartu, tead küll". Mõtlen, et A. vist alati häbeneb mind pealinnas, sest ma olengi ju üleni "liiga Tartu", olen alati olnud ka, ja kui ma parajasti ei näe välja nagu "Tartu", siis ma kahtlemata tunnen ennast kuidagi eriliselt halvasti, sest Tallinna moodi ma ju nagunii välja ei saagi näha, kui ma tegelikult olengi 100% Tartu. Huuh! Armas bloogikiibitseja, saate te ikka aru, mis ma sellega mõtlen?
Nii, kuhu me jäimegi? Õhtu peale ilmub välja R. Olen üllatunud. R. lõhnab hästi ja on samasugune nagu vanasti. Kohati tundub nagu kaht J.-aastat polekski olnud - kõik jätkub sealt, kus pooleli on jäänud. Kollase köögi hommikud on ka needsamad: pühapäev, "Pea valutab, ma pean kähku tööle minema!" ja segu number kuuskümmend seitse. Mõtlen, kas neil nüüd ongi jälle nii...
R. on tegelikult (nagu) minu vanem vend. Ma sain ta siis, kui olin üheksane. Ta hakkas meil siis reede ja laupäevaõhtuti külas käima. Need õhtud olid minu tähetund. R. oli nimelt mu valge villase hamstri, gupide ja mõõksabade ja rikkaliku margikogu kõige tulisem austaja. Muidugi mõista austas ta ilmselt veel palju tulisemalt A.-d, kes enne peole minekut alati vanni läks ja sealt enne kaht tundi ei naasnud. Pidigi austama, kui ta nii kaua mingi pägadiku seltsis televiisori ees viitsis istuda ja lillede, loomade ja CCCP-kirjaga marke vaadata. R.-iga sai igasugu asju arutada ja tema oli esimene poiss, kes mulle tookord, pubekana, noh nagu... normaalne tundus. Kuigi hüvastijätuks kallistada ma teda ikkagi ei julgenud, häbenesin vist tookord liiga palju ja jooksin ükskord ikka täitsa punastedes oma tuppa. Kui A. selle peale naerma hakkas, siis ma sain muidugi aru, et olin tobedalt käitunud. Muidu oli R. üks neid inimesi, kes mind lohutas ja ütles, et seitsmeteistkümneaastane on juba täitsa normaalne olla. Püüdsin küll kõigest hingest nii normaalse noorema õe muljet jätta kui suutsin, kuigi normaalsusest oli mul tollal muidugi oma arusaam, ise juurdlesin veel, kas nad juhuslikult - noh äkki? - A.-ga seksivad ka või ei. Üldiselt olin täiesti kindel, et suurtel inimestel see kindlasti just nii kohe käibki. Kui ma siis ise sama vana olin, sain aru küll, et nad olid ikka täitsa lapsed tookord. Aga mina ootasin kangesti reede ja laupäeva õhtuid ja minu meelest mu valge villane hamster ja gupid ja mõõksabad ootasid ka.
Issand, näete, milleni välja jõudsime! Ah, õigus, tegelikult tahtsin veel kirjutada neljapäevasest bussisõidust - seal oli nimelt üks naine, kes sõitu kõvasti lällates kommenteeris. Ei tea, kas ta oli purjus või päris skisofreenik, aga vaene läpakaga noormees ta kõrval igatahes kannatas täiesti silmnähtavalt. Lennujaamas sõimas see tädi lisaks lärmakatele Pajehhali, ustala ja uže!-hüüetele noormeest veel amerikaanjetsiks, kes mitte millestki aru ei saa ja koukis end äkitse lõbusalt musta rinnahoidja väele ja lällas kuni bussijaamani edasi. Olin kergelt vapustatud ja poleks selle poisi nahas küll olla tahtnud.

Jee! Naistepäevalilled ja assortii! Kuusekesel on lõpuks hea meel. Te võiks kuusekesega koos rõõmus olla, armas bloogikiibitseja.
Naljakas, kuidas ma algul jõin õunamahlaga konjakit ja siis hiljem avastasin, et teine klaasitäis oli olnud paljas õunamahl. Suurest ähmist. Aga aitas küll sama hästi kui konjak!
Nojah, aga Spartakas pole kahjuks kellegi kepsutamismuusika - Zavoodis oleks tahtnud küll kilekoti pähe tõmmata juba. Keegi hea inimene võiks kodanik K. korrale kutsuda - tema tegevus hakkab vaikselt kompromiteerivaks muutuma. Või peaks kah I.P. kõrvale kiibitsema ja bäkki laulma minema äkki? Või parem kohe soolot? Karjäärivõimalus missugune!

Muude asjade kohta oleks praegu ka palju kirjutada, aga need ei ole tegelikult head asjad, mida heietada. Tunnen ennast millegipärast süüdi, aga ei tea, kas peaks. Päris paha ma enda arvates nüüd ka olnud ei ole, aga lõpmatult hea haldjas jälle ei suuda olla.
Ma siiski loodan, et mul õnnestub üksi ka oma elu kuidagi korrastada, et mul ei ole selleks teist inimest (kedagi korrastajat) vaja. Ja ausus on kindlasti parem kui oportunistlik käitumine.
Nii lähedase tandemi tarvis on kindlasti isiklikus plaanis rohkem areneda vaja. Tahaksin üksi ka sama tugev olla. Ma saan ju üksi sama hästi hakkama, onju? Ja üksiolemisel on ju ka palju plusse, kas pole? Jee!

Sünnipäevast ja naistepäevast

Aa, laupäevast unustasin kirjutada - see kujunes ootamatult toredaks. Konjak ja õunamahl, küünaldega tort ja tundlad otse lavale. Braavo! Tantsida ainult ei saanud - K. süntesaator hakkas nii kõvasti värisema, et oleks võinud ümber kukkuda. Imestasin kõvasti, et ma seekord sugugi ei kartnud. Vist ikka konjakilaksust, mis muud. Jee! Noh ja siis Spartakase ajal lehvis lavale mingi võõras rohekollasepunasetriibulise mütsiga poiss ja hakkas meie instrumentaalloo peale räppima, hehee, pidin naeru kätte ära kärvama, kui kollektiivi nägusid vaatasin, väga raske oleks olnud ise sel hetkel laval olla. Annaks jumal veel selliseid koomilisi hetki!

Pärast tulid kõik kõige toredamad võõrad Viljandi poisid muga juttu ajama. Ma ei tea, kuidas teil on, armas bloogikiibitseja, aga mina pole eluski sellist tähelepanu saanud nautida. Tõeliselt veider tunne oli. Mõtlesin, et naistepäeval võiks ka ju nii pohhuistlik meeleolu olla - tuleb vist jälle väike õunamahl valge kurega hinge alla võtta, mis muud.

Olen ära unustanud, mis tunne on hommikuti kipitava näoga ärgata. Pole väga vigagi tegelikult.

T. van E. mõjub mulle nagu ravim, muudab mu elu kuidagi korrapärasemaks - õhtuti tuleb mul nüüd lausa iseenesest uni peale ja hommikud ei ole üldse enam nii depressiivsed, isegi keskenduda on lihtsam.
T. on nagu number neljakümnene niit, mis mind maa küljes kinni hoiab. Selline peenike, peaaegu nähtamatu, aga tugev. Ta valvab, et kartulid ahjus kõrbema ei läheks, teeb hommikuti kohvi ja praeb muna, aitab paprikat lõikuda (ei jaga seekord sealjuures isegi juhtnööre mitte), paneb pesumasina tööle, liimib mu kõrvarõngastele kivi tagasi külge, paneb mu telefoni laadima ja ajab mu õigel hetkel kodunt välja, et ma ikka proovi jõuaksin. Kallistab mind kõvasti. Räägib oma uuest korterist Amsterdami kesklinnas, valgete seinte ja tumepunase trepikäsipuuga.
Kui ta mu koduteel kaenlasse kahmab ja mulle oma mütsi silmini pähe suskab - et ma ei külmetaks - mõtlen, milline naljakas sümbioos see meil on. Kilkan kõvasti - müts katab nüüd prillid ka, nii et ma kõnnin nagu pime päkapikk lumivalgekese käevangus.
Isegi kui me oleme nii erinevad, armastan ma seda number neljakümnest vist ikkagi ka sellisena nagu ta on. Mõtlen nii ja panen tähele, et T. on vist terve tee vadranud külmast ilmast ja ma ei teagi millest veel - sest, olgem ausad, ma'i pannud ju jälle tähele, mõtlesin parajasti Faktootumi filmile ja D. sõnadele - kuidas tuleb lihtsalt teha midagi, midagi ära otsustada, et ükski teadmine ei tule õhust ja iseenesest. Ütlen kõige peale kohusetundlikult "Mhmh", ent ei taha T. kaenlasse päriselt naasta, kuigi sillal toob ta räige repliik uisuvälja muusika kohta mu jälle plärtsti ta käevangu tagasi.

Istun öösel vannitoas pesumasina peal ja kirjutan, täpselt nagu aasta tagasi. Voodisse pugedes küsib unine T. nagu ikka, mida ma seal nii kaua teen. Ütlen, et päevikut kirjutan. "Vanasti sa ju ei kirjutanud!" vastab ta.
Mõtlen, et olen siiani vahel end tema antenniks pidanud, aga paistab, et olen lihtsalt mingi mõttetu väike segaja. Nööri otsas tilpnev kollane õhupall.

Oi, unustasin mainida, et tegelikult olin krambi lahtudes mingil hetkel vist ikka õnnelik ka. Aga publikut ma justkui veel nautida ei suuda. Muusika on muidugi nii tore.

Kripeldised

Kõik on kuulda. Teed silmad lahti, vaatad välja ja appiii! - klaaskapi akna taga õgib sind mingi tundmatu hiiglaslik jõle kaamera. Põlvist läheb nõrgaks - millestki pole kinni hoida ja hirm nöörib kurku. Tagantjärele ka, eriti kui kaht esimest lugu kuulan. Ja kripeldised tahavad ära tappa. Miks häält nii raske juhtida on, kui närvis oled? Ja miks endaga on nii võimatu rahul olla?
Põhiprobleem on niisiis endiselt selles, kuidas värinaid ja äkkhirmu kurgust alla suruda, neelata, ära seedida ja taltsutada. Kas ma üldse õpin selle kunagi ära? Pärast selliseid ponnistusi on eriti hale alla anda.
Tallinnasõit oli muidu hästi mugav ja valutu, G. luksusbussis, televiisori ja pehme vaibaga. Tagasiteel, kui selgus, et selle ameerika limusiini raadio õigeid sagedusi välja ei võta, panime värske üllitise peale - seal Zelluloosi ja Prisma juures - koonduv magistraal, lennujaam - ja saime ühtlasi teada, et K. R. oligi sedasama lugu lasknud. Näete siis, mulle tundus ka et... Aga kui L. ütles, et tema võib nüüd endaga rahu teha, siis minu kripeldised paraku alles algasid, vaatamata sellele, et mõtlesin, et nüüd on küll tänamise hetk. Muusikat ja inimesi ei saa keegi mult ära võtta, isegi kui kogu see krempel mu enesehinnangule ja närvidele laastavalt mõjub. Jälle üks sõge võimalus areneda, mis muud. Ehh!
Mis kripeldistesse puutub, siis klapis olnud kaja polnud autoraadiost üldse kuulda ja kõik vead, need, mis sekundi murdosa pärast meelest läevad - muidu ei saaks ju üldse edasi laulda - tulid nii jälle meelde. Ja milline kohtlane itsitamiskomme mul on! Brr! Rääkides on mul veel tõeline kõnedefekt ka - selline pudilõuglik s.
Ja enam ei saa ju hõisata, et näe kui tore, minu isa õnneks neid päeva- ja nädalilehti ei loe, kui Postimehes rippus jälle mingi nupp. Jääb üle loota, et ta äkki ei pand tähele või on juba ära unustanud. Koju ei julge üldse minna, kui kaks nii hirmsat uudist on - kõigepealt eksmatt ja siis mingi ähvardav nohikurokitari karjäär.
Miks mul on tunne, et kõik on mind kuidagi alatult ja ootamatult tabanud. Et ma pole saanud end selleks ette valmistada ega midagi. Plärts ja valmis!

Tänases menüüs Coldrex, ingveritee ja sidrun. Just siis, kui peab 150 % tubli olema! Ajastus on ju täiesti suurepäraselt välja rihitud, eksole?

Eilne proov õnneks rahustas - kõik tuli väga hästi välja. Me saame hakkama küll, onju?