Täna arvas kõrtsus üks võõras hollandlane jälle, et ma olen ta rahvuskaaslane. Tõeline kameeleon olen, ma ütlen - milline libaidentiteet! Aga tugrikud panin rõõmsasti taskusse. Tuju läks kah ülemeelikult heaks selle peale. Naeratasin. Naljakas, et järjest olen ma Hollandis elanud ju maksimaalselt kuu aega ainult ja koolis olen õppinud pool aastat flaami keele kursusel. Või on asi selles, et hollandi keelel lihtsalt ongi palju erinevaid aktsente, mistõttu kõik tundub aktsepteeritav ja oma? Või on nad lihtsalt poolkurdid?
Lisaks sellele tutvusin kahe hästi laheda tüdrukuga - üks oli leedulane ja teine venelane. Proost!

Aga igas muus mõttes sain tänase õhtuga jälle pool aastat vanemaks ja targemaks. Olen väga rõõmus, et arenen - õpin sel moel iseennast ka paremini tundma, ei anna veel alla!
Imelik jah, et üks õhtu ja üks inimene ja nii mitme nädali jagu vanust otsas kohe. Inimesed on nii erineva kaaluga, ma ütlen. Mõnega võid aastaid koos istuda, mõlgutada ja molutada, khm-khm - midagi ei muutu, teine teeb korraks suu lahti, või mis - noogutab võibolla ainult strateegilise koha peal ja laksti! ühendad relevantsed otsad ära. Mõned inimesed on ka targemad, kui nad ise oskavad aimata.
Ah, aga tegelikult mulle meeldib inimesi kuulata, eriti, kui nad endast räägivad - nad on nii huvitavad. Vaadata meeldib ka, aga selle pärast tunnen sageli piinlikkust, sest see tekitab neis ebamugavust - pealegi teevad mu tuttavad alatasa märkusi ja sõbrad sosistavad sageli "Kuule, palun ära vahi seda tüüpi niimoodi!" Mul on nimelt tõeliselt tobe komme unustada pilk kellegi näole jalutama. Ja ma tean ja naudin seda, isegi kui see on ebaviisakas ja pärast on piinlik ja meesterahvastega tekib arusaamatusi ja mis kõik veel...
Aga homseni ja minu inimestegalerii uute eksponaatide terviseks!