Panen tähele, et ma vist tõesti juba suudan jälle olla õhtuti niimoodi lapsikult õnnelik. Nii, et kogu viimaste aastate äng läheb meelest ära. Täiesti siiralt - totaalses unustuses. Võib olla raske uskuda, aga ma kartsin vahepeal tõesti, et seda tunnet ei saa enam iialgi tagasi.

Praegu tundub, et võiksin vist teisi õnnetuid inimesi lohutama hakata, sest kunagi oleks mul endal küll hea meel olnud, kui keegi oleks öelnud, et on tõepoolest võimalik, et see kõik läheb mööda, et isegi see tume alatoon igas liigutuses on ükskord kadunud. Mulle ütlesid inimesed selle asemel hoopis, et kui sa öösiti magada ei saa, siis joo sooja piima meega ja kole lugu küll.
Mis lohutamisse puutub, siis sellega tuleks muidugi alustada oma isast - ta helistas täna hommikul, küsis oma kolm traditsioonilist küsimust ja vist esimest korda üle tüki aja ei nutnud.