Mutilé

Ei tea, millest alustada. Ja kus lõpetada. Keeruline ja lihtne ühekorraga, ent ikkagi palju lihtsam kui ma eales oleksin arvanud.
Mõned asjad muidugi ei ole muutunud - lihtsad ja kerged asjad - ja teised on lootusetult hapuks läinud. Armas bloogikiibitseja, mina ei tea, kus on see piir, kust edasi peaks mõtlema, et ei ole mõtet enam... kas sellest hetkest, kui tundub, et teine inimene on igav, ongi kõik otsas või on siis veel pisut lootust? Ei, issand, millest ma räägin? Peale viit aastat on nagunii väga vähe inimesi, kes võiksid huvitavad tunduda.
Aga mina tõesti ei tea, kuhu on kadunud see südantpekseldav -lõhestav armastus? On mu armastamisvõime vahepeal otsa saanud?