Kuuseke, kaseke ja romantika

Mõtlen ega saa aru, mis veider protsess see tants selline on. Miks mõnikord kaob kõik muu ümbertringi ära, hägustub, kahest saab üks. Maagiline. Ma arvan, et see on vist siis, kui muusikaline tunnetus on sarnane või kui kahe inimese väljendusviis kattub.
Ja partneritunnetus - oo - seda peab vist õppima tõenäoliselt? Või on sellega nagu rütmitajugagi - see kas on või seda ei ole? Ei usu. Ei.

Mulle meeldivad inimesed, kes suudavad oma kehaga väljendada seda, mida nad parajasti tunnevad - meeleolusid ja muud, peensusteni. Minu meelest selliseid isendeid polegi nii palju. Raske uskuda, et teised inimesed on lihtsalt tuimad - tõenäoliselt kasutavad nad teistsuguseid väljendusvahendeid - kirjutavad või lärmavad või...

Igatahes eile koju jõudes panin oma lemmiköösärgi selga (valge, maani), kuulasin seekord ära jäänud Kodulaulu Olav Ehala plaadi pealt algusest lõpuni - positiivse rutiini mõttes - mõtlesin, et ikka olen vist väga tore tüdruk ja kindlasti kogu unustust ja õnne väärt ja läksin magama.
Magada muidugi hästi ei saanud. Juurdlesin selle üle, kui oluline siis tantsuoskus ikka partnerluses on. Kas selline oskus üldse eksisteerib või on kõik ainult üks partneri tunnetus ja muu on mu enda välja mõeldud illusoorne pläma. Miks mõne inimesega ei pea mitte midagi püüdma, kõik klapib, nagu piltmõistatuse tükid või klaveri klahvid või ma ei teagi mis... mingi masin? ja teisega võid üritada, tõugelda, rüselda, võtta juhtimine üle ent... mingit loovat jõudu ei teki.