Kui küünlapäev tõlvadega pestakse, siis saab hundil palju kutsikuid. /Räpina/

vt ka pireti blogi !
Ma pole igatahes kindel, mis suhe mul nende kutsikutega on, aga väga tore ikkagi. Ei tea, kas naiste kõrtsus laamendamise ja tantsimise koha pealt läheb eilne öö ehk küünlapäeva varahommik äkki ka kirja? Kahju ainult, et seda tanu ei taiband kaasa võtta... oleks Petsile või K.-le pähe sokutand...

Kontserdil olid kalad sees, kuigi TÜLKRi koori esindus muidugi ei saanud midagi aru ja kiitis. No võibolla ka viisakusest. :)
Kohati oli nagu tõesti hea tunne, vist sellepärast, et mõned lood on veel uued ja värsked - Kirbulugu gruuvis -, aga S. laulis vahepeal hajameelselt soprani piano kohti kaasa ja minu meelest see ei läinud mitte.
Pärast oli Vagal Vellol sünnipäev ja sai kommi ja eriti vahva oli, et kontserdi eest saime kõik aastase pere- hehee! -pääsme ERMi üritustele. Peret pole küll nii kähku kusagilt võtta, aga mis siis sellest. Mul oli hea meel, sest seekord polnud aega nendesse ERMi uue maja projektidesse süveneda, nii et võib rahumeeli millaski tagasi tulla ja ette-taha kiibitseda.

Õhtune proov oli väga produktiivne - algas küll juhatuse tüliga, misjärel andis juhataja asetäitja alla ja siis lõpuks tekkis totaalne fiiling. Lootus tärkas. Orientalistikakabinet õilmitses ja harjutas lavalist liikumist. Lõpus tampisime kõik kodanik K.-le vahelduva taktimõõduga loo rütmi pähe. Selgub, et andekas K. võiks samahästi ka trummar olla.

Eile rääkisin ühe väga laheda poisiga juttu. Minu tutvusringkonnas on see vist esimene mees, kes meiki kannab. Mulle täitsa meeldis. Meik oli selline tagasihoidlik, naisterahva puhul poleks suurt silmagi torganud, aga poiskade puhul paneb selline asi muidugi kohe kulme kergitama. Väga ekstravagantne ja pilkupüüdev igatahes. Peavõru eest ka kümme tugrikut!

Muidu näib, et kõik vihiseb nii kiirelt mööda, et süüa pole ka aega. Pesu peaks pesema ja tuba koristama... Ja rohuvõtmist ei tohiks ka pidevalt unustada. Mitte nagu eile! Olen ikka tõeline kanapea - see protseduur läks hommikul lihtsalt meelest ära, lõuna ajal polnud aega süüa ja öösel siis tellisin kõrtsus kohusetundlikult friikad, et ikka saaks tabletid kuidagi hinge alla. Pärast selgus, et olin need otse loomulikult maha unustanud. Kodus olin sunnitud kella nelja paiku kapsa-porgandisalatit sööma, et need kolm kapslit ikka kenasti alla saaks neelata.
Ja kujutage ette, et täna pidin oma uimerdamise tõttu takso võtma. Olgu see viimane kord, ma ütlen!