Kõigepealt kolmveerand päeva mõttetut kurvastamist ja siis õhtul individuaalproov juhatajaga kahekesti. Armas bloogikiibitseja, mul on nimelt võimalus lähitulevikus juhatajaga duot laulda, sedasi "Puu-has armastusõnn ooo-taab mei-id..." ja nii edasi, väriseva häälega, uuh!, ullult groteskne tundub juba üksi, aga kahekesi jorutades tulevad mul vahepeal naerust lausa pisarad silma. Juhataja tundub kohe sõuke siniste silmadega simpatitšnõi parjen. Oi oi oi... Olen põnevil.
Muidu imestan, et kõrvast kõrva on juhataja nii viisakas ja tore, aga niipea, kui ta sugulane silmapiirile ilmub, muutub riiakaks ja räuskavaks ülbikuks. Pole siiani veel aru saanud, mis fenomen see temaga selline on, ime et ta mulle raamatuga pähe ei virutanud - tõesti - R. sai ju oma sünnipäeval sisuliselt ta käest kere peale - klobiti penoga vaeseomaks.
Pärast proovi tõusis tuju umbes kolmsada kraadi, jalutasin jõe ääres ja ümisesin omaette Loodust ja Tehnikat, väga lumine ja gruuvi oli.
Koju tulles avastasin, et hüatsint õitseb nii kõvasti, et lõhna on trepikotta ka tunda. Sinine. Olen õnnelik.