Jututubadest
Naljakas, et msn-is on meil T. van E.-ga viimasel ajal alati puudulik kommunikatsioon - pool jutust läheb kaduma, ühendusega on pidevalt mingi probleem. Mõtlesime siis seekord avatud jututuppa üle kolida, hollandikeelsesse. Ootasin teda seal kaua, aga ei midagi. Lõpuks hakkasid mingid tüübid minuga vestlema. Paistis, et keset ööd kisub jutt kuidagi väga ühemõtteliseks - “Mis sul seljas on” ja nii edasi. “Mul on kampsun, vabandust!” ütlesin. “Kas see on kõik?” tuli vastuseks. Naerma ajas. Miks ma nende Tilburgi abiturientide meelest keset talve siin külmetama ja põiepõletikuga riskima peaksin. Aga edasi läks juba päris imelikuks. Õnneks tulid korterinaabrid koju, nii et ma ei pidanudki valetama, et ma ei saa seal oma riietusest ja muust pikemalt ladrata. Mõtlesin, kas ma oskan sellise virtuaalse öövestluse jaoks ikka piisavalt hollandi keelt. Naljakas oleks strateegilise koha peal küsida “Vabandust, ee… misse õieti tähendab?” Päriselus ju enamasti inimesed ei kommenteeri oma tegevust, ja ongi tore, muidu oleks tegemist spordireportaažiga. Aga jah, tõenäoliselt on mu sõnavara poolik.
Mäletan, kuidas ma umbes viis aastat tagasi olin prantsuse jututubadest š
Üldiselt tunduvad jututoas käivad inimesed kuidagi haledad - veel hullemad kui blogeerijad mu meelest.
Aga homme saabub T. van E. Ei teagi, kas mu Wilhelmina piparmündikommi soov jõudis üldse temani või ei?
Olen natuke segaduses ega oska ta tulekusse õigupoolest kuidagi suhtuda. Uudishimulik ja rõõmus muidugi olen ikka, aga ärevus, südamepekslemine ja isutus - kus need on? Või võibolla ongi hea? Tahaks kellegagi sellest rääkida. Või ei peaks just? Ahh!...
Lähen teen õues väikese jalutuskäigu.

0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home