Elagu kollektiivi koorimuusikakateeder!

Vapustav, vapustav!
Keelpillid on ikka ka fantastilised pillid, mis? Puhkpillide järel teisel kohal mu meelest.
Laulda on hea ja kerge. Võikski jääda sinna kappi klapid peas kahekümne neljaks tunniks seisma.
Kollektiivsed pinged on ootamatult suured - grupiseks taaskord päevakorral. Kodanik K. kõnnib juba ringi sooja pesu (ja Sepultura särgi) väel, aga juhataja on hakanud kahtlustama, et füüsilistele puudujääkidele lisaks ei meeldi kolleegidele ka tema käre iseloom (mis, ei saa salata, on muidugi natuke tõsi), ent ilma milleta poleks ta ka meie armas juhataja, eksole.
Loodus ja Tehnika gruuvib.
Maestro on kääre ja liimi armastama hakanud.
Jälle väga tore päev! Ainus murettekitav asi on see, et peale sellist laulmist on häälde siginenud mingi senitundmatu veider kähin, kuigi minu häälepaelad muidu sulguvad täiesti laitmatult. Aga tämber on täiesti uudne ja huvitav - eelmisel aastal ma sellisest häälest just unistasingi, ainult ei suutnud seda kuidagi tekitada. Kus nüüd kõõrutaks alles!