Eile oli siis kollektiivi filmiõhtu sefiirikorvikeste, keeksi ja spiooniga. Vaatasime Armastust tööpostil (1977. aasta film) - väga meeldis, te olete kindlasti näinud - ja Teisikuid.
Kõik olid nii vaiksed ja viisakad, spioon ka kusjuures. Kartsin enne, et ta hakkab äkki midagi ebavajalikku küsima, aga et ta seda sugugi ei teinud, siis tegi mind uudishimulikuks, mis ta sellest õhtust mõtleb ja millest ta kavatseb kirjutada - sefiirikorvikestest ja Jaak Joalast või.
Pärast algas Raadio-R.-i sünnipäev ja laenasime L.-ilt uisud ja tormasime kanalile uisutama. Olin sunnitud välja arendama mingi uue veidra tehnika, sest uisud olid neli või viis numbrit suuremad, loksusid jalas kõvasti ja omajagu nürid olid nad ka. Tundus, et nii kohmakas ja koba olin ma jääl viimati umbes kakskümmend aastat tagasi. Tagumik külmetas koledasti, kui jäätund näppudega uisupaelu lahti harutasin ja saapalukud olid vahepeal kinni külmunud.
Mõtlesin tegelikult pingsalt ühele asjale, aga sellest ei saa siin rääkida ja sellele pole tegelikult üldse mõtet mõelda ka.

Paberpäevik on jälle täis saanud. Olen tähele pannud, et tunnen sellest alati suurt rõõmu - produktiivsus, eksole? - või siis lihtsalt võimalus uus lehekülg keerata ja mõned teemad päevakorrast maha võtta. Kõik on tegelikult minu kätes, kas pole? Ja alati sünnib siis ka midagi uut.
Seekordsete alguste osas olen juba väga põnevil.