Eile käisin D. juures külas söömas. Erakorralise kooriproovi unustasin täiesti õndsalt totaalselt ära. Ja selle pärast nukrutsemise nahka läks kokku kaks tundi. Ainult õhtusele peole jõudsin ootamatult õigel ajal. Nagu see olekski põhiline. Aga ei saa ju ometi olla! Kiireks läks kõigega. Takso ja vein... Lõpuks pidin endale Maailma seltskonnavetsus tükk aega sisendama, et ma olen tore tüdruk ja et kõik on korras. Aitas natuke. Aga poole õhtu pealt lakkas mu kehakeelekontroll ikkagi funktsioneerimast. Õudne. Väga raske on teiste sõber olla, kui sa parajasti ei ole enda sõber.

D. üllatab mind. Tema bioloogiline kell tiksub juba tükk aega, sellal kui minu oma on okasroosikese unega. Korra tiksatas küll - siis kui me T. van E.-ga õnnelikud olime, siis ühel hetkel ei tundunud kujutluspilt lastest ja perekonnast lihtsalt enam NII õudne, vaid täiesti võimalik, ainult et... kümne aasta pärast. Nüüd on vist mingid ilueedist Une-Matid käinud kellale liiva silma viskamas ja see tudub jälle kenasti.

P. pidi täna mõneks ajaks minu juurde kolima. Loodan, et see tuleb mu reziimile ka kasuks, surub mind jälle raamidesse ja lõpetab need õudsed ööd. Mingi ähmane kontakt reaalsusega võiks ju siiski alles jääda, kas pole?