Täna arvas kõrtsus üks võõras hollandlane jälle, et ma olen ta rahvuskaaslane. Tõeline kameeleon olen, ma ütlen - milline libaidentiteet! Aga tugrikud panin rõõmsasti taskusse. Tuju läks kah ülemeelikult heaks selle peale. Naeratasin. Naljakas, et järjest olen ma Hollandis elanud ju maksimaalselt kuu aega ainult ja koolis olen õppinud pool aastat flaami keele kursusel. Või on asi selles, et hollandi keelel lihtsalt ongi palju erinevaid aktsente, mistõttu kõik tundub aktsepteeritav ja oma? Või on nad lihtsalt poolkurdid?
Lisaks sellele tutvusin kahe hästi laheda tüdrukuga - üks oli leedulane ja teine venelane. Proost!

Aga igas muus mõttes sain tänase õhtuga jälle pool aastat vanemaks ja targemaks. Olen väga rõõmus, et arenen - õpin sel moel iseennast ka paremini tundma, ei anna veel alla!
Imelik jah, et üks õhtu ja üks inimene ja nii mitme nädali jagu vanust otsas kohe. Inimesed on nii erineva kaaluga, ma ütlen. Mõnega võid aastaid koos istuda, mõlgutada ja molutada, khm-khm - midagi ei muutu, teine teeb korraks suu lahti, või mis - noogutab võibolla ainult strateegilise koha peal ja laksti! ühendad relevantsed otsad ära. Mõned inimesed on ka targemad, kui nad ise oskavad aimata.
Ah, aga tegelikult mulle meeldib inimesi kuulata, eriti, kui nad endast räägivad - nad on nii huvitavad. Vaadata meeldib ka, aga selle pärast tunnen sageli piinlikkust, sest see tekitab neis ebamugavust - pealegi teevad mu tuttavad alatasa märkusi ja sõbrad sosistavad sageli "Kuule, palun ära vahi seda tüüpi niimoodi!" Mul on nimelt tõeliselt tobe komme unustada pilk kellegi näole jalutama. Ja ma tean ja naudin seda, isegi kui see on ebaviisakas ja pärast on piinlik ja meesterahvastega tekib arusaamatusi ja mis kõik veel...
Aga homseni ja minu inimestegalerii uute eksponaatide terviseks!

Üksi kodus ja tantsin. Ei karda mitte midagi. Küll ma olen tugev!

Mutilé

Ei tea, millest alustada. Ja kus lõpetada. Keeruline ja lihtne ühekorraga, ent ikkagi palju lihtsam kui ma eales oleksin arvanud.
Mõned asjad muidugi ei ole muutunud - lihtsad ja kerged asjad - ja teised on lootusetult hapuks läinud. Armas bloogikiibitseja, mina ei tea, kus on see piir, kust edasi peaks mõtlema, et ei ole mõtet enam... kas sellest hetkest, kui tundub, et teine inimene on igav, ongi kõik otsas või on siis veel pisut lootust? Ei, issand, millest ma räägin? Peale viit aastat on nagunii väga vähe inimesi, kes võiksid huvitavad tunduda.
Aga mina tõesti ei tea, kuhu on kadunud see südantpekseldav -lõhestav armastus? On mu armastamisvõime vahepeal otsa saanud?

Jututubadest

Naljakas, et msn-is on meil T. van E.-ga viimasel ajal alati puudulik kommunikatsioon - pool jutust läheb kaduma, ühendusega on pidevalt mingi probleem. Mõtlesime siis seekord avatud jututuppa üle kolida, hollandikeelsesse. Ootasin teda seal kaua, aga ei midagi. Lõpuks hakkasid mingid tüübid minuga vestlema. Paistis, et keset ööd kisub jutt kuidagi väga ühemõtteliseks - “Mis sul seljas on” ja nii edasi. “Mul on kampsun, vabandust!” ütlesin. “Kas see on kõik?” tuli vastuseks. Naerma ajas. Miks ma nende Tilburgi abiturientide meelest keset talve siin külmetama ja põiepõletikuga riskima peaksin. Aga edasi läks juba päris imelikuks. Õnneks tulid korterinaabrid koju, nii et ma ei pidanudki valetama, et ma ei saa seal oma riietusest ja muust pikemalt ladrata. Mõtlesin, kas ma oskan sellise virtuaalse öövestluse jaoks ikka piisavalt hollandi keelt. Naljakas oleks strateegilise koha peal küsida “Vabandust, ee… misse õieti tähendab?” Päriselus ju enamasti inimesed ei kommenteeri oma tegevust, ja ongi tore, muidu oleks tegemist spordireportaažiga. Aga jah, tõenäoliselt on mu sõnavara poolik.

Mäletan, kuidas ma umbes viis aastat tagasi olin prantsuse jututubadest šokeeritud. Seal küsiti mu käest ka alati teises lauses juba “T’as des gros poitrines, toi?” mille peale ma ütlesin sadistlikult “Non, au contraire - minuscules.” Eesti jutukas, kuhu ma olen ka umbes kaks korda elus sattunud, küsis keegi hoopis, kas mul on pikad juuksed. Mul muidugi pole pikki juukseid juba keskkooli viimasest klassist saadik. Nii palju siis sellest…

Üldiselt tunduvad jututoas käivad inimesed kuidagi haledad - veel hullemad kui blogeerijad mu meelest.

Aga homme saabub T. van E. Ei teagi, kas mu Wilhelmina piparmündikommi soov jõudis üldse temani või ei?
Olen natuke segaduses ega oska ta tulekusse õigupoolest kuidagi suhtuda. Uudishimulik ja rõõmus muidugi olen ikka, aga ärevus, südamepekslemine ja isutus - kus need on? Või võibolla ongi hea? Tahaks kellegagi sellest rääkida. Või ei peaks just? Ahh!...
Lähen teen õues väikese jalutuskäigu.

Ärkasin kell 8:32, mis on mu unegraafikut arvestades hirmus tähelepanuväärne. Nägin imelikku und.

Pidin lennukiga sõitma kusagile, ei mäleta kuhu, aga ümberistumisega Šotimaal (ausõna, ma ei tea, miks just seal, ma pole Šotimaal kunagi käinud) ja selle lennuvahetusega läks kuidagi kiireks ja rabistamiseks, mistõtu sattusin valesse kohta. Ana oli ka lennukis, ka valesti. Lennuk oli selline suur hämar saal, toolid olid reas nagu kontserdisaalis. Kõik otsisid paremat kohta. Maandudes selgus, et olen ikka kusagil Briti saartel, et polegi õigesse kohta jõudnud.
Lennujaamas eskalaatoril oli mingi blond piduliku soengu ja helerohelise hõljuva kostüümi ja šlehviga tädi, kelle dokumendilt lugesin neiupõlvenime ja raalisin selle järgi välja, et see on Reine Elisabethi atašee. Järgmisel hetkel istusime juba selle atašee ja reine'i endaga (teate küll, see belglane, kellel on omanimeline konkurss - ühel aastal viiul, siis klaver ja siis laul - mu meelest peaks ta küll juba ammu surnd olema, aga no...) kohvikus ja ma sain nende söögist osa. Väga maitsev oli. Midagi krõbedat ja magusat ja siis juustu (jah, umbes nagu krõmpsuvad pannkoogid murakamoosi ja toorjuustuga, ma arvan).
Pärast ekslesin võõras linnas, aga see polnud õudne ega frustreeriv, vaid kuidagi turvaline. T. van E. ainult süüdistas mind jälle kanapeasuses, et olin valesse kohta jõudnud. Mina siis seletasin ja tõestasin talle piletikontsu pealt, et seekord ma tõesti ise ei susserdanud, et mulle ANTIGI lennujaamas valed piletid.

Unenägu tundus tähelepanuväärne veel selle poolest, et seal vilksatas T. van E. Tavaliselt ma teda unes ei näe. See on nüüd vist täna teine kord alles. Enamasti näen ma igasugu muid inimesi, vahel neid, keda ma päriselus ei tunne ja siis on pärast kuidagi imelik - ei saa aru, miks need inimesed su unedes õieti kooserdavad, mis neil sinna õigupoolest asja on.
Ükskord aastaid tagasi nägin unes, et mu lemmikmees (s.o M.-i termin :) käis tüdrukuga, kellega ma päriselus puutusin kokku, aga keda ma tegelikult ei tundnud, isegi nime ei teadnud. Mõtlesin veel, et mis kuradi õigusega käib see tüdruk minu unes minu lemmikmehega. Ja umbes aasta pärast nad hakkasid päriselus ka sebima ja ma olin sunnitud selle tüdrukuga lähemalt tuttavaks saama.
Muidu ma suurt midagi ette ei näe, unenäod on mul hirmus realistlikud ja igavad, ei jää peaaegu kunagi meelde, ealeski pole seal midagi mõistatuslikku ega liiga absurdset mu meelest, kõik on peaaegu nagu päriselus. Hea, kui mõni kribul sümbol on. Aga noh, aitäh sellegi eest!

Pühha taivass!

Olin hirmus pettunud, et Haitile ei saanud minna (M.-i ja T. ja Portoalegrensega koos oleks lõbus olnud) aga nüüd... Vaadake ise!

Kõigepealt kolmveerand päeva mõttetut kurvastamist ja siis õhtul individuaalproov juhatajaga kahekesti. Armas bloogikiibitseja, mul on nimelt võimalus lähitulevikus juhatajaga duot laulda, sedasi "Puu-has armastusõnn ooo-taab mei-id..." ja nii edasi, väriseva häälega, uuh!, ullult groteskne tundub juba üksi, aga kahekesi jorutades tulevad mul vahepeal naerust lausa pisarad silma. Juhataja tundub kohe sõuke siniste silmadega simpatitšnõi parjen. Oi oi oi... Olen põnevil.
Muidu imestan, et kõrvast kõrva on juhataja nii viisakas ja tore, aga niipea, kui ta sugulane silmapiirile ilmub, muutub riiakaks ja räuskavaks ülbikuks. Pole siiani veel aru saanud, mis fenomen see temaga selline on, ime et ta mulle raamatuga pähe ei virutanud - tõesti - R. sai ju oma sünnipäeval sisuliselt ta käest kere peale - klobiti penoga vaeseomaks.
Pärast proovi tõusis tuju umbes kolmsada kraadi, jalutasin jõe ääres ja ümisesin omaette Loodust ja Tehnikat, väga lumine ja gruuvi oli.
Koju tulles avastasin, et hüatsint õitseb nii kõvasti, et lõhna on trepikotta ka tunda. Sinine. Olen õnnelik.

S. s. s. & s.

Asi kisub nutuseks. Peale selle, et mul on aega kolmapäevani, on msn-is teisipäevaste sündmuste kõrvalnähud. Issand, miks on vaja nii suitsidaalselt oma kontaktandmeid jagada - see teeb asja ju ainult hullemaks! Ma olen nii lootusetu.
Ja sellal, kui ma ise üritan inimeste vastu alati sõbralik olla, interpreteerin teiste inimeste sõbralikkust ometi valesti. Silmini susas, segaduses ja silmakirjalikkuses ühesõnaga... viisakas ja tore. Olen ikka armas tüdruk küll!

Sel aastal jõudsin R.-i talispartakiaadile kole hilja. Mu uisud, mis eelmisest aastast L.-i käes olid, polnud veel kohale jõudnud ja pärast selgus, et sel aastal nad ei tulegi. Ah, igatsen neid juba! Aga no vähemasti käterätik, mille ma samuti aasta eest sauna eesruumi rippuma unustasin, ootas mind truult ja võidunult täpselt sealsamas.

Oo, armas bloogikiibitseja, ma arvan, et mul on mingid hiromantilised võimed. Vaatasime New Yorgi pilte. Küll ma olen tark! Mõned asjad on muidugi ka nii ilmsed ja inimesed ei peagi pirni süttimiseks midagi ütlema. Naljakas on ka.

Kahtlased pilgud

Viimasel ajal näib, et inimesed vaatavad mind. Väga veider. Kui te, armas bloogikiibitseja, nüüd arvate, et need on mehed, siis te eksite rängalt, sest mind jõllitavad mingid täiesti võhivõõrad naised, eriti Zavoodis ja eriti Maailmas ja ma lihtsalt ei mõista, millega ma sellise tähelepanu ära olen teeninud. Ja... ühesõnaga... häirib natuke, sest need pole just ülisõbralikud või toetavad pilgud. Mina teen muidugi nägu, et ma ei saa millestki aru ja ausalt öeldes arvan, et selline kiivas kiibitsemine on täiesti põhjendamatu. Ja annaks jumal, et see ükskord lõpeks!
Väike prillidega detektiiv ja kõhutunne muidugi näitavad näpuga orkutile - nõmeduste tipule ja anonüümsusetapjale. Ja kui briljantselt aus olla, siis viivad kõik niidid ühte kohta. Ma aiman küll, aga tegelikult ei taha teada...

Eile käisin D. juures külas söömas. Erakorralise kooriproovi unustasin täiesti õndsalt totaalselt ära. Ja selle pärast nukrutsemise nahka läks kokku kaks tundi. Ainult õhtusele peole jõudsin ootamatult õigel ajal. Nagu see olekski põhiline. Aga ei saa ju ometi olla! Kiireks läks kõigega. Takso ja vein... Lõpuks pidin endale Maailma seltskonnavetsus tükk aega sisendama, et ma olen tore tüdruk ja et kõik on korras. Aitas natuke. Aga poole õhtu pealt lakkas mu kehakeelekontroll ikkagi funktsioneerimast. Õudne. Väga raske on teiste sõber olla, kui sa parajasti ei ole enda sõber.

D. üllatab mind. Tema bioloogiline kell tiksub juba tükk aega, sellal kui minu oma on okasroosikese unega. Korra tiksatas küll - siis kui me T. van E.-ga õnnelikud olime, siis ühel hetkel ei tundunud kujutluspilt lastest ja perekonnast lihtsalt enam NII õudne, vaid täiesti võimalik, ainult et... kümne aasta pärast. Nüüd on vist mingid ilueedist Une-Matid käinud kellale liiva silma viskamas ja see tudub jälle kenasti.

P. pidi täna mõneks ajaks minu juurde kolima. Loodan, et see tuleb mu reziimile ka kasuks, surub mind jälle raamidesse ja lõpetab need õudsed ööd. Mingi ähmane kontakt reaalsusega võiks ju siiski alles jääda, kas pole?

Mis ei ole lubatud

Homme on konkurss. Süüa on eelnevalt lubatud ainult kella kaheni.
Täna õhtul on Popidioodid. Homse konkursi tõttu on juua lubatud ainult väga kindla kellaajani.
Üleeile käisin arsti juures. Meenub, et juua on üleüldse väga vähe lubatud.

Eile oli siis kollektiivi filmiõhtu sefiirikorvikeste, keeksi ja spiooniga. Vaatasime Armastust tööpostil (1977. aasta film) - väga meeldis, te olete kindlasti näinud - ja Teisikuid.
Kõik olid nii vaiksed ja viisakad, spioon ka kusjuures. Kartsin enne, et ta hakkab äkki midagi ebavajalikku küsima, aga et ta seda sugugi ei teinud, siis tegi mind uudishimulikuks, mis ta sellest õhtust mõtleb ja millest ta kavatseb kirjutada - sefiirikorvikestest ja Jaak Joalast või.
Pärast algas Raadio-R.-i sünnipäev ja laenasime L.-ilt uisud ja tormasime kanalile uisutama. Olin sunnitud välja arendama mingi uue veidra tehnika, sest uisud olid neli või viis numbrit suuremad, loksusid jalas kõvasti ja omajagu nürid olid nad ka. Tundus, et nii kohmakas ja koba olin ma jääl viimati umbes kakskümmend aastat tagasi. Tagumik külmetas koledasti, kui jäätund näppudega uisupaelu lahti harutasin ja saapalukud olid vahepeal kinni külmunud.
Mõtlesin tegelikult pingsalt ühele asjale, aga sellest ei saa siin rääkida ja sellele pole tegelikult üldse mõtet mõelda ka.

Paberpäevik on jälle täis saanud. Olen tähele pannud, et tunnen sellest alati suurt rõõmu - produktiivsus, eksole? - või siis lihtsalt võimalus uus lehekülg keerata ja mõned teemad päevakorrast maha võtta. Kõik on tegelikult minu kätes, kas pole? Ja alati sünnib siis ka midagi uut.
Seekordsete alguste osas olen juba väga põnevil.

Suusad ja muu

Inimeste üleidealiseerimine kohutab. Kummitab ka paraku. Paras mulle! Ei tohi nii kergesti unustada.

Selgub, et mul on võimeid, mille olemasolust ma siiani veel teadlik pole olnud. Palju õnne. Aga kahju ka muidugi jälle.

Ilus õhtu oli eile. Rahutus päädis raamatuga, mida oli nauding lugeda. Lõpuks! Võibolla sellepärast, et seal läks peategelane ka kööki magama?
Kohupiimakook oli maitsev. Poes tasub ikka kõhutunnet usaldada teinekord.
Magasin mitte just ülispontaanselt, aga - selle raamatu pärast vist - hirmus hästi. Päris vitaalne ja vitaminiseeritud tunne on kohe. Mõtlen ainult, millest see tuleb, et ma olen inimesi solvama hakanud. Mingi kole kibestumus või?

Õhtustest proovidest on saanud hommikused. Istun seal padjanäoga ja ei saa suurt midagi sotti. Juuste asemele on mulle pähe siginenud mingi lendlev elektrifitseeritud pusa. Väga naljakas. Igatsen tegelikult vist ikka reziimi ja korda tagasi, aga ei tea, kuidas seda korraldada.

Purjus inimesed on kohutavad. Kui ise kogu aeg kaine või poolkaine olema pead, siis on neid raske taluda - nende naljad on nii nõmedad ja nad lärmavad ja vehivad agressiivselt kätega. Ja kujutage ette, et ma olen siiani kogu aeg arvanud, et ma olen nii salliv, aga täna viskas totaalselt üle - tulin koju.
Uni on ka. Lõpuks! Head ööd!

Kell on jälle kuus

Õudne tunnistada, aga mul on magamisega viimasel ajal tõsiseid probleeme. Ootan ööd läbi, millal ma ükskord ometi uniseks jään. Mõtlen ennast ogaraks ja keedan teed.

Elagu kollektiivi koorimuusikakateeder!

Vapustav, vapustav!
Keelpillid on ikka ka fantastilised pillid, mis? Puhkpillide järel teisel kohal mu meelest.
Laulda on hea ja kerge. Võikski jääda sinna kappi klapid peas kahekümne neljaks tunniks seisma.
Kollektiivsed pinged on ootamatult suured - grupiseks taaskord päevakorral. Kodanik K. kõnnib juba ringi sooja pesu (ja Sepultura särgi) väel, aga juhataja on hakanud kahtlustama, et füüsilistele puudujääkidele lisaks ei meeldi kolleegidele ka tema käre iseloom (mis, ei saa salata, on muidugi natuke tõsi), ent ilma milleta poleks ta ka meie armas juhataja, eksole.
Loodus ja Tehnika gruuvib.
Maestro on kääre ja liimi armastama hakanud.
Jälle väga tore päev! Ainus murettekitav asi on see, et peale sellist laulmist on häälde siginenud mingi senitundmatu veider kähin, kuigi minu häälepaelad muidu sulguvad täiesti laitmatult. Aga tämber on täiesti uudne ja huvitav - eelmisel aastal ma sellisest häälest just unistasingi, ainult ei suutnud seda kuidagi tekitada. Kus nüüd kõõrutaks alles!

Mõtlen parajasti, mis selles muusikas õige on, et mõned inimesed võivad nädal aega jutti oma raha eest proovi teha, kontserdil sõrmed veriseks mängida ja järgmisel nädalal verivillide kiuste nägu krimpsutamata edasi mängida. Teised on jälle peale pikka päeva ühest kõrvast kurdid. Nii et mul on piinlik vinguda, minu kurk vähemalt ei valuta ega midagi ja hääl on ka alles - homseks. Ainuke probleem on selles, kuidas nüüd õigel ajal magama saada, et üheksaks üles ärkaks. Täna ärkasin ju kell neli alles.

Kaksteist tundi muusikat.

Õhkkond oli rahulik ja armas ja kaugel see fiilingki lõpuks... Kella üheteistkümneks oli kollektiivi produktiivsus igatahes 90%. Väga nauditav päev oli.

Eilse päeva tahaks tervenisti maha kustutada. Esiteks puudub mul vajalik suhtumine ja teiseks oskused ka, tundub. Tagantjärele jõuab mulle kohale küll, mis I. selle Marju Kuudi tehnika - näts suus laulmise ja köhakomm suus laulmisega öelda tahtis. Nii. Paras mulle! Alati ei ole Krahli heli ja fiiling. Mis sellesse viimasesse puutub, siis seekord oli kollektiivne väga pahaaa ollaaa...
Mis põhiline - keskendumine - miinus sada. Detailid - olematud. Power - taskus. Noh, hea, et nutma ei hakanud, eksole!
Minu meelest kõige hullem probleem on kuiv kurk - täiesti võimatu laulda igatahes... Hammustasin küll pidevalt keelde, aga ei aidanud justkui.

Paistab, et ainult L. saab aru, mida ma tunnen - tal endal oli sama paha olla pärast. L. on minu arvates hea poiss. Vist.

Ja olgem ausad - täna saab tõenäoliselt ainult hullemaks minna. Magamisest jälle suurt midagi välja ei tulnud - unetu nagu ma viimasel ajal olen - äärmiselt kahju muidugi, sest need närused kolm tundi häälepaeltele just kosutavalt ei mõju.
Emale tahaks helistada. Väga kole.

Panen tähele, et ma vist tõesti juba suudan jälle olla õhtuti niimoodi lapsikult õnnelik. Nii, et kogu viimaste aastate äng läheb meelest ära. Täiesti siiralt - totaalses unustuses. Võib olla raske uskuda, aga ma kartsin vahepeal tõesti, et seda tunnet ei saa enam iialgi tagasi.

Praegu tundub, et võiksin vist teisi õnnetuid inimesi lohutama hakata, sest kunagi oleks mul endal küll hea meel olnud, kui keegi oleks öelnud, et on tõepoolest võimalik, et see kõik läheb mööda, et isegi see tume alatoon igas liigutuses on ükskord kadunud. Mulle ütlesid inimesed selle asemel hoopis, et kui sa öösiti magada ei saa, siis joo sooja piima meega ja kole lugu küll.
Mis lohutamisse puutub, siis sellega tuleks muidugi alustada oma isast - ta helistas täna hommikul, küsis oma kolm traditsioonilist küsimust ja vist esimest korda üle tüki aja ei nutnud.

Kuuseke, kaseke ja romantika

Mõtlen ega saa aru, mis veider protsess see tants selline on. Miks mõnikord kaob kõik muu ümbertringi ära, hägustub, kahest saab üks. Maagiline. Ma arvan, et see on vist siis, kui muusikaline tunnetus on sarnane või kui kahe inimese väljendusviis kattub.
Ja partneritunnetus - oo - seda peab vist õppima tõenäoliselt? Või on sellega nagu rütmitajugagi - see kas on või seda ei ole? Ei usu. Ei.

Mulle meeldivad inimesed, kes suudavad oma kehaga väljendada seda, mida nad parajasti tunnevad - meeleolusid ja muud, peensusteni. Minu meelest selliseid isendeid polegi nii palju. Raske uskuda, et teised inimesed on lihtsalt tuimad - tõenäoliselt kasutavad nad teistsuguseid väljendusvahendeid - kirjutavad või lärmavad või...

Igatahes eile koju jõudes panin oma lemmiköösärgi selga (valge, maani), kuulasin seekord ära jäänud Kodulaulu Olav Ehala plaadi pealt algusest lõpuni - positiivse rutiini mõttes - mõtlesin, et ikka olen vist väga tore tüdruk ja kindlasti kogu unustust ja õnne väärt ja läksin magama.
Magada muidugi hästi ei saanud. Juurdlesin selle üle, kui oluline siis tantsuoskus ikka partnerluses on. Kas selline oskus üldse eksisteerib või on kõik ainult üks partneri tunnetus ja muu on mu enda välja mõeldud illusoorne pläma. Miks mõne inimesega ei pea mitte midagi püüdma, kõik klapib, nagu piltmõistatuse tükid või klaveri klahvid või ma ei teagi mis... mingi masin? ja teisega võid üritada, tõugelda, rüselda, võtta juhtimine üle ent... mingit loovat jõudu ei teki.

Kui küünlapäev tõlvadega pestakse, siis saab hundil palju kutsikuid. /Räpina/

vt ka pireti blogi !
Ma pole igatahes kindel, mis suhe mul nende kutsikutega on, aga väga tore ikkagi. Ei tea, kas naiste kõrtsus laamendamise ja tantsimise koha pealt läheb eilne öö ehk küünlapäeva varahommik äkki ka kirja? Kahju ainult, et seda tanu ei taiband kaasa võtta... oleks Petsile või K.-le pähe sokutand...

Kontserdil olid kalad sees, kuigi TÜLKRi koori esindus muidugi ei saanud midagi aru ja kiitis. No võibolla ka viisakusest. :)
Kohati oli nagu tõesti hea tunne, vist sellepärast, et mõned lood on veel uued ja värsked - Kirbulugu gruuvis -, aga S. laulis vahepeal hajameelselt soprani piano kohti kaasa ja minu meelest see ei läinud mitte.
Pärast oli Vagal Vellol sünnipäev ja sai kommi ja eriti vahva oli, et kontserdi eest saime kõik aastase pere- hehee! -pääsme ERMi üritustele. Peret pole küll nii kähku kusagilt võtta, aga mis siis sellest. Mul oli hea meel, sest seekord polnud aega nendesse ERMi uue maja projektidesse süveneda, nii et võib rahumeeli millaski tagasi tulla ja ette-taha kiibitseda.

Õhtune proov oli väga produktiivne - algas küll juhatuse tüliga, misjärel andis juhataja asetäitja alla ja siis lõpuks tekkis totaalne fiiling. Lootus tärkas. Orientalistikakabinet õilmitses ja harjutas lavalist liikumist. Lõpus tampisime kõik kodanik K.-le vahelduva taktimõõduga loo rütmi pähe. Selgub, et andekas K. võiks samahästi ka trummar olla.

Eile rääkisin ühe väga laheda poisiga juttu. Minu tutvusringkonnas on see vist esimene mees, kes meiki kannab. Mulle täitsa meeldis. Meik oli selline tagasihoidlik, naisterahva puhul poleks suurt silmagi torganud, aga poiskade puhul paneb selline asi muidugi kohe kulme kergitama. Väga ekstravagantne ja pilkupüüdev igatahes. Peavõru eest ka kümme tugrikut!

Muidu näib, et kõik vihiseb nii kiirelt mööda, et süüa pole ka aega. Pesu peaks pesema ja tuba koristama... Ja rohuvõtmist ei tohiks ka pidevalt unustada. Mitte nagu eile! Olen ikka tõeline kanapea - see protseduur läks hommikul lihtsalt meelest ära, lõuna ajal polnud aega süüa ja öösel siis tellisin kõrtsus kohusetundlikult friikad, et ikka saaks tabletid kuidagi hinge alla. Pärast selgus, et olin need otse loomulikult maha unustanud. Kodus olin sunnitud kella nelja paiku kapsa-porgandisalatit sööma, et need kolm kapslit ikka kenasti alla saaks neelata.
Ja kujutage ette, et täna pidin oma uimerdamise tõttu takso võtma. Olgu see viimane kord, ma ütlen!

Nägin nii veidrat vastupidist und. Unes oli hea olla, aga ärgates oli kuidagi võlts ja paha. Olin vist justkui, jah, õnnelik olnud. Väga õudne igatahes.

Eile õhtul küsis üks võõras poiss meie lauast... noh, lärm oli kõva, aga zestikuleerimise järgi otsustades igatahes küsis ta raha või süüa. Ja kuna mul oli parajasti natuke süüa kotis, siis ma lahkesti andsin talle ühe oma banaani. Hehee, aga pärast selgus igatahes, et ta küsis hoopis suitsu.

S. teeb proovis päris head tööd. On nii nagu peab. Täna on lootust igatahes. Olen põnevil.

Juhataja ei saa mu peamistest hirmudest vist hästi aru, kuigi ta ise näib kartvat samu asju, aga tal on lihtsalt palju rohkem kogemusi ja puudub toru, mille sisse kogu energia neelduks. Klappidega saab sellest osa tagasi varastada, aga muidu mulle mikrofonid absoluutselt ei meeldi. Kõik loksub, juhatus vaidleb ennast katki ja mina lihtsalt seisan. Väga lolli näoga kusjuures. Palun öelge, et kõik läheb hästi!

Eile käisin Raadio-R.-i sokutatud tasuta piletiga Auras ujumas. Kinnitamist leidis teada-tuttav tõsiasi, et bikiinidega on nõme supelda, nendega ma oskan ennast küll kuidagi ohutult vette libistada - ilma et nad seljast ära tuleks, ma mõtlen - , aga veest välja hüppamisega on keerulisem lugu. Üritasin, aga tulid ikka seljast ära küll ja pidin ikkagi tervele basseinile ringi peale tegema ja trepini jõudmiseks uimerdavate tädide ja treenivate mürsikute vahelt eluga riskides läbi ujuma.
Naljakas oli see, et me ei läinud R.-iga koos, aga sattusime ühele rajale konnama ega tundnud üksteist hea tükk aega ära. Vaatasin, et kes see triibulises trikoos ullult sportlik beib ujumisprillidega küll on, kes must sellise tuhinaga mööda sööstab. Poolpaljalt ja sorgus juustega näevad inimesed nii teistmoodi välja ju. Mina ka tõenäoliselt.
Üldiselt on mul ilma prillideta alati tunne nagu ma tegeleks ekshibitsionismiga - ikka tõeliselt alasti. Palju rohkem porgand kui niisama porgandpaljalt olles näiteks. Tahaks neid plussidega ujumisprille - sõuksed pidid nüüd kah olemas olema. Tavaliste prillidega oleks vist ikka veider ujuda (L. ütles, et mõned inimesed tavatsevad küll seda ka teha), kuigi mulle nagunii ei meeldi, kui kloorivesi silma läheb, mistõttu ma enamasti pead naljalt vee alla ei pane.
Nojah, ma arvan, et sellest ebamugavustundest saavad päriselt aru ainult need inimesed, kellel endal ka sarnased probleemid on. Kuigi miinusinimestel on vist sutsuke teistsugused mured - L. kurtis hoopis, et teda häirib ilma prillideta ujumise juures kõige rohkem see, et ta'i saa ujulas naisi vahtita - päris naljakas mu meelest - ja Portoalegrensele pidin ükskord kogu aeg kella ütlema, sest ta ise ei näinud mitte midagi. T. van E.-ga ujumas käies tundsin ma ka, et mul on eeliseid - mina võisin teda jälgida, aga tema mind mitte. Mõnedes muudes situatsioonides mul seda privileegi ju polnud, nii et ujula on selles mõttes ikka tore.
Oo, ja siis mulle tuleb meelde, kuidas mul ükskord oli ju basseinikohting! Väga lõbus oli - kõlgutasime vees jalgu, vaatasime ringi ja jõime termosest teed... A see oli juba mitu aastat tagasi.