Vanadest päevikutest ja kodustest asjadest

Pühapäeval käisime A.-ga kalmistul küünlaid panemas. Kui mulle seal üldse kellegagi käia meeldib, siis on see A. Jah. Ma olen vahel ikka mõelnud, kas surnuaial peaks käima või ei ole sel kõige vähematki mõtet, aga pole õigupoolest suutnud seda veel välja mõelda. Ja senikaua ma ikka vahel käin seal. Rohkem nagu vanaema pärast vist isegi. Vanaema oli mul selle koha pealt hirmus krapsakas ja käbe mutt - tema käis ikka vähemalt korra kuus kalmistul rehitsemas ja istutamas ja mis kõik veel. Talvel ta kukkus enamasti kiilasjääga tagasiteel oma kolm korda ja pidi sellepärast vahel mitu nädalat sinikatega toas istuma, aga läks ikka uuesti. Väiksena ma käisin seal Juuli haua peal kaasas ka. Lugesin hauakivide pealt nimesid ja aastaarve ja imestasin, et Juuli oli must sada aastat varem sündinud - 20. juulil 1880 - see tundus ikka õudammu olevat. Siis vanaema rääkis, kuidas Ärni, kes oli Juuli mees ja üks suur joodik ja keda keegi suurt tema eluajal ei kannatanud, ükskord kalale minnes märtsikuus jõkke ära uppus - jää pragunes ja läks katki ja oligi kõik. Surnud...

Õhtul lugesin oma 2004. aasta päevikut, kus igas kolmandas sissekandes seisab 'Nutsin palju' 'Kellelegi ei ole helistada.' ja 'Kõik läheb hästi, onju!' (tegelikult muidugi ei läinud), mõtlesin siis, et mu elu on praegu paljudes valdkondades palju parem. Ammu pole asjad enam nii korras olnud. Ainult et jah, mul on tobe komme see kõik ära unustada ja mõnikord ilmaasjata vinguda. Kui kõik on hästi, on inimesed võimelised oma elust miljon pisikest mõra leidma. Pidevalt peab jälgima, et see meelest ära ei läheks ja sellepärast on mu meelest hea kunagisi sissekandeid üle lehitseda.
Üks asi, mis mulle nalja tegi, oli see, et olin sinna hoolikult ka paljud mulle saadetud sõnumid üles kribinud. Lugesin neid ka siis üle ja mõtlesin, et oli mul siis ikka rahulik ja põnev elu. Uskumatu kohe.

Tundub, et ma olen viimasel nädalal ikka mingi viiruse kinni püüdnud - silmad läigivad ja lihased valutavad. Pilku ei ole.

Koer oli vahepeal silmaoperatsioonil käinud ja tal avastati kõrvapõletik ja teda tuleb nüüd kaks korda päevas süstida, aga muidu näis ta kuidagi palju erksam ja rõõmsam, nuttis kõrvulukustavalt kõvasti, kui ma mandariini sõin, nagu alati.
Aga isal kõht valutab. Kui on midagi, mida ma kardan, siis on see kahtlemata kellegi teise kõhuvalu.

Eile küsis isa mu käest hästi arglikult, kas ta tohib A. kasukale, mille ma nüüd teadmata tähtajaks laenanud olen, riputusaasa külge õmmeleda - sest et muidu kukub see ju kogu aeg nagist maha, eksole. Ma siis lubasin lahkelt. Kuigi ma tean, et ta pole õmblustöödes just tugev. Aga mu meelest on tore, et ta midagi üldse teha tahab. Siis ta õmbleski. Sellise musta. Aga valge niidiga. Ma'i tea, miks ta alati valgeid asju musta niidiga ja musti asju valge niidiga parandab. Aga minu meelest see oli temast väga armas ja ma'i ütelnud pärast niidi kohta midagi.
Muus mõttes on ta ikka nagu alati - nii üksi kui veel olla saab. Ainult et nüüd tal on endast veel rohkem kahju kui vanasti. Nüüd ta nagu hakkaks juba vaikselt aru saama, et tal pole tervis päris korras. Ma arvan, et igaüks hakkab vist, kui ta puukuuris puid saagides meelemärkusele tuleb ja avastab, et saag ikka veel töötab. Ohh!
Viimasel ajal mulle tundub, et ma ei suuda talle enam pidevalt kaasa tunda. Ma olen nii kaua lootnud, et ta saab sellest üle, aga mõne inimese hädaorg vist ei lõpegi kunagi otsa. Mõned tunnevadki lihtsalt masohhistlikku rõõmu oma murekoorma kandmisest, nii et neile ei tule pähegi, et nad ükskord selle lihtsalt kusagile maha võiksid panna. Nii vahelduse mõttes. Ajuti näib tõesti, et isa tahabki ainult viriseda ja et tal on nii suures koguses kaastunnet vaja, et see hakkab teisi inimesi kergelt lämmatama.
Ma ise vist küll endale, tegelikult mitte kellelegi selliseid vanaduspäevi ei sooviks. Minu meelest on õudne, kui inimene jääb kõige hea suhtes pimedaks - kui ta tahabki uskuda, et kõik on läbi ja mitte keegi temast ei hooli.