Tänane päev on selline nohune ja tantsuline olnud - Come and play in the milky night'is on üks maailma kõige lahedamaid bassikäike! Igatahes mõjus väga hästi.

Muidu käisime Petsiga teatris.
Mina ei tea, mis mul viga on, aga mind ei inspireeri enam sellised asjad suurt. Viimasel ajal, võibolla viimase paari aasta jooksul juba, on tunne, et miski ei eruta ega raputa. Kõik on nii kulunud ja nähtud. Ja see ei ole hea tunne. Kui ma vanasti võisin päeva jooksul joosta ühelt kontserdilt ja etenduselt teisele ja peale seda veel filmifestivalile (Pärnus, suviti, teate küll...) ja vaatasin põlgusega neid, kes samamoodi ei teinud, siis nüüd, hale lugu küll, olen ma kõigest sellest võõrdunud. Tegelikult on see juhtunud peale Redelite tänavat, Da Costastraati ja lagunemisi.
Ma ei tea, kas peaks piinlikkust tundma või ei ole mõtet. Muudaks see siis midagi? Aga ma tahaks neid aegu natuke tagasi küll. Millestki vaimustuda on nii tore.
Siis finantseerisid mu kultuurihuvi isa ja ema, väga õhinal kusjuures. Nüüd ma pean valima leiva ja shokolaadi ja õlle ja etenduste vahel, mida vaadates enamasti selgub, et oli väga mõttetu. Tegelikult olen loobunud valimast.
Tundke mulle ikka kaasa, palun!

Õhtul organiseeris Pets meid kavalalt Putuka juurde lipumängu mängima. Avastasin ahastuses, et ma olen seal ainuke mittegeograaf ja tundsin pidevalt piinlikkust.
Mõned lipud olid nii huvitavad ja ilusad. Nagu näiteks see viisnurga ja kollase kanaga triibuline. Ja kollase palliga punane. Kahjuks olen unustanud, mis riigi lipud need siis lõpuks ikkagi olid. Pindalade ja rahvaarvude arvamises olin ma ka nii lootusetu. Koledad ja mõttetud numbrid! Brr! Putukas ise muidugi hiilgas - tema siis võttis meid valgustada ja valis ainult neid lippe, mille päritolu ta kindlalt ei teadnud. Selline õhtu! Lõppes L.-i ja kahe märdiga.