Täna on vanaema surma-aastapäev. Teine.

Mäletan, et me tahtsime A.-ga tookord teda vaatama minna, aga mingitel täiesti ebaolulistel asjaoludel ei jõudnud seda sellel päeval teha ja järgmise päeva hommikul kell seitse helises telefon ja siis oli kohe selge, et...

Kui ma teda viimast korda nägin, oli ta püksi pissinud - istus sedasi katkises öösärgis, hambutu, karvutu, poolpimeda, kortsulise ja kokkukuivanuna voodiserval ja kõlgutas jalgu, mis olid nii suureks paistetanud, et ükski villane sokk sinna otsa enam ei mahtunud. Küsis, kas emal on väga hull. Pisarad voolasid sedasi aeglaselt - aeglaselt mööda ta nägu alla.
Ta oli eelmisel päeval jälle voodist maha kukkunud ja... ütles, et ei taha enam...

Mõtlesin, kuidas see küll nii saab olla.
Miks.

Kõik kohad olid mustikajogurti ja mahlaplekke täis. Raadio lärmas mis kole. Imestasin, et vanaema ei riielnud sanitariga nagu tavaliselt. Lihtsalt istus omaette. Ainult lõpuks palus, et ma ta prudeesid puhtaks peseks. Ma peaaegu et ei tahtnudki seda teha, sest mulle oli ta ilma hammasteta alati tundunud kuidagi kaitsetum ja armsam - pudistas sedasi naljakalt.
Üks poolenisti halvatud naine, kes lamas naabervoodis ja kes ei saanud rääkida, üritas mulle paaniliselt midagi selgeks teha, aga ma ei saanudki lõpuks aru, mida ta öelda tahab. Ta tegi seda kuidagi väga etteheitvalt igatahes. Ja mina tõesti ei mõistnud. Siiamaani on sellepärast paha tunne.

Kui vanaema lõpuks oma proteesid jälle suhu sai, lausus ta ootamatult selge diktsiooniga hästi konkreetselt: 'Jumal õnnistagu sind!'. Minu vanaema, kes polnud kunagi usklik olnud.