Nukrad lehmad

Viimasel ajal on mul tõesti selline meeleolu nagu Lumelilles (Edgar Arro)- 'kesk mullust kulu, paatjaid lehti...' Mitte nende sõnade (August Alle), vaid loo harmoonia pärast õigupoolest. Ja selle ja veel mõne nutuse laulukse pärast meeldib mulle praegu kuidagi eriliselt kooris käia.
Tundub, et looduslüürika, mis mind muidu luules pigem külmaks jätab, võib olla neljahäälse harmooniaga koos äärmiselt lummav. Väga liigutav igatahes. Koorimuusika puhul mõjub palju rohkem kui mingid muud tekstid.

Sopranil on meil proovis selle Kreegi lehmalüpsilooga probleeme - S. ütleb, et meil on liiga akadeemiline lehm ja et kui me niimoodi laulame, siis me'i saa elu seeski piima kätte - ükski normaalne lehm lihtsalt ei anna sõukse akadeemilise jura peale piima. S. soovitas lehma rohkem paluda. Ma ei tea miks, aga minul see küll välja ei tulnud. Proovisin ennast küll korraks lauta mõelda, aga õige lõhngi ei tulnud õigupoolest meelde - linnatüdruk nagu ma olen. Ja lehmi ma tegelikult kardan ka natuke.