Naljakas on see, et mõnikord, kui lähed välja selleks, et kogu niigi kurvakstegev jama ära unustada, kerkib valuline teema iseenesest pinnale ja koju jõudes avastad, et oled selle mahamatmise asemel hoopis välja kaevanud ja seal sees asjasse mittepuutuvate inimeste uudishimuliku pilgu all surkinud. Ja sellise rõõmsa entusiasmiga veel, et pärast on palju hullem kui enne üldse oli.
On nii hingemattev, et paned kell neli öösel Nina Simone'i plaadi peale. Mingi nakkus või?

Vahel on parem lihtsalt vait olla, mulle tundub. Või ise ebamugavaid küsimusi esitada.