Üldiselt on pidevalt liiga külm. Õue ei taha minna. Tahaks midagi sooja ja head. Hõõgvein see kahjuks olla ei saa, aga... vanni tahaks vist lugema minna!

Kui R.-il torud katki külmusid ja meil siin vannipäev oli, siis ma sain seal vaikselt sulistades äkki aru, et lähisekvatoriaalne kliima meenutabki mulle natuke vanniskäimist. See on selline tunne, et üleni on hästi soe ja niiske, nii et varbad ka ei külmeta. Ja see meeldib mulle väga.

Kui ma väike olin, siis ema ei lubanud meil vannis lugeda. Sellepärast, et raamatud vettivad ära ja lähevad koledaks. Ega mina hästi ei julgenudki sellepärast lugeda, aga A. oli vanem ja tema tegi seda pidevalt. Ja läksid jah koledaks.
Jaa-ja siis mul oli veel üks trauma - mul oli kunagi selline kummist piiksuv kass (kui ma umbes kahene või kolmene olin, ma arvan), mille ma võtsin ikka vanni kaasa, aga sinna läks alati vett sisse ja siis see läks natuke seest hallitama ja lõpuks ema viskas selle salaja ära ja minu meelest oli ema ikka ilgelt nõme sellepärast. Ma lihtsalt ei suutnud teda mõista tookord - kuidas ta sai midagi nii mõtlematut teha, ilma küsimata veel pealekauba. Tohutu kahetsus valdas mind igatahes, sest mingi väike hallitus polnud mu meelest küll piisav põhjus selliseks sigaduseks.
Vaat sedasi, aga nüüd ma lähen tõesti vanni.