Jälle kodus

Viimane öö möödus boite'is, mille nimi oli Ntemba. Aga arvake ära, kellel tõmbasid säärelihased kõige põnevama koha peal alati krampi! Oi, see oli hirmus valus, aga väga naljakas ka. Mul pole kunagi varem niimoodi juhtunud. Nagu mingis napakas komöödiafilmis!
Lõpuks mõtlesin, et pean vist alla andma. Sain aru, et mu keha üritab mind millegi eest paaniliselt kaitsta ja noh, ju see siis nii pidigi olema.
Kahju oli ikka ka. Selle totaka Mbuji-Maji tantsustiiliga olin ka juba ära harjunud, põhjamaa naine nagu ma olen, hehe. Väga tore õhtu oli ju ka lõppude lõpuks olnud. Piscine et champagne, ah! Aga mis teha - krampitõmbuvate jalgadega on väga keeruline suudelda. See ei ole kohe üldse romantiline, see on lihtsalt handicapé!

Lennujaamas rahustasime Michaeliga Anat, kellele see vastutustundetu turismiagentuur ei olnud piletit broneerinud, maksmisest rääkimata. Kellelgi ei olnud telefoni, et Kinshasasse Björnile helistada. Lõpuks ilmus SN-i leti juurde Annalisa, kellel oli telefon ja poole tunni pärast Ana enam ei närveerinud ja suundus Pariisi rongi peale. Loodetavasti on ta nüüd juba kodus, tuhande kilomeetri kaugusel Buenos Airesest.
Mulle tuli seal SNi leti ääres ka kohe enda äralend meelde - viis minutit värava sulgemiseni... kaks minutit... - pisarad ja raev - ja siis ministeeriumi käsul, klips klõps, prinditi pilet välja.

Tallinnasse saabumine oli hästi tore. Seisin nagu laostunud aadlidaam lennujaamas, ihuüksi, pluusi ja tenniste väel ja mõtlesin, et kuskohta ma siis nüüd sedasi lähen, otse taksoga Tartusse või, väljas tuiskas, telefoni polnud. A. oli juba koju tagasi läinud, sest ta arvas, et mind ei tulegi - nii kaua võttis see pagasijama aega. Lõpuks vahetasin siis natuke raha, ostsin taksofoni kaardi ja võtsin hirmkalli takso A. juurde, kus olid siis mu jõulud - pohlamoosi ja muu atribuutikaga, teate küll. Õhtul jäin teetass käes magama. A,. nõelus mulle hommikuks villaseid sokke ja laenas kõik oma soojad riided ja kasuka ka välja.

Uus aasta tuli Hiiumaal. Tantsides. Tore oli, aga tunne oli kuidagi selline proosaline - justkui oleksin seal eelmisel aastal juba olnud.
Pagasi sain eile kenasti kätte. Üks uusaastasõnum oli vahepeal telefoni siginenud. Selline hästi lakooniline, haahaa. Ei noh, hea, et üldse oli midagi. Liiga palju ei maksa ka ju loota. Ma ise ei saatnud ühtegi. Aga no mul ei olnud telefoni ka ju.

Ja eile õhtul oli siis see fotosessioon. Kookospähklid olid vahepeal kotis halvaks läinud, hiina kommid maitsesid nagu need oleks spetsiaalselt hollandlaste jaoks valmisvorbitud - lämmatav lagrits, ühesõnaga - ja need neli lugu kõlasid pehmelt öeldes sedasi mittemidagiütlevalt ja õudselt. Ma ei saa aru, kuidas kõik varem nii petlikult normaalne on tundunud.
Niipalju siis kuhtunud lootustest...
Aa, armsa Vastik-S.-i tehtud kaneelisaiad olid siiski suurepärased!
Nii et head uut aastat, armas bloogikiibitseja!