Isa helistab ja küsib, millal ma koju lähen ja miks ma varem ei ole helistanud. Ma'i teagi, miks ma õigupoolest siis ei helistanud. Aga see on nii väga minu moodi juba, et... Ohhh! Vist oli tunne, et pole midagi öelda. Ja et ei taha koju ka minna.
Isast on muidugi kahju.
Tahaks ennast õigustada, aga ei ole millegagi õigustada. Olen vist ikka üks tänamatu laps.