Hilineja päevaraamat

Kolmapäeval 18. jaanuaril 2006 hilinesin:

Arsti juurde - pool tundi - buss ei tulnud.

(Varbad külmetasid koledal kombel, bussipileti ostmiseks polnud sularaha, mida ma kartsin automaadist võtma minna, sest vahepeal oleks võinud buss tulla ja siis ma oleksin hilinenud terve tunni ja varbad oleksid siis peatuses seistes päris ära külmunud. Ühesõnaga sõitsin ülbelt jänest ja istusin pärast järjekordselt dr. R.-i lukkukeeratud ukse taga - nii oma pool tundi - aega oli ju palju järel, võtsin saapad jalast, soojendasin varbaid ja sirvisin haiguslugu. Retin A, Dalacin ja Tetratsükliin. Palju asju tuli meelde. Retin A tegi mu näo ja kaela tookord nii punaselaiguliseks, et nägin välja nagu mul oleks kallal mingi kole nakkushaigus - leetrid või miski muu säärane - nii et need kolm tagasihoidlikku vistrikku, mis mu otsmikul enne seda olid, tundusid säärase kestenduse ja punetuse kõrval täiesti tühised, eriti veel, kui inimesed järjepanu pärima hakkasid, mis minuga juhtunud on. Arst nimetas neid igatahes kontaktärritusnähtudeks.
Ei tea, mis mind seekord pidi ees ootama?
Nutma ajas. Endast hakkas kuidagi kahju - kujutage ette, armas bloogikiibitseja, et ma üritan juba kolmandat korda ühe ja sama arsti juurde minna, aga jään alati hiljaks. Täiesti lootusetu! (Palun ärge kellelegi öelge, mul on hirmus piinlik!)
Nojah, lõpuks tuli üks lahke uudishimulik tädi, kes arvas kindlasti, et ma olen mingi nukker pisike süfiliitik, kutsus mu oma kabinetti ja pani mulle reedeks uue aja kinni.
Ausalt öeldes ei saa ma hästi aru, mis veider suhe mul selliste ooteruumidega on. Mulle justkui meeldiks polikliinikus arsti ukse taga nahkpingil konutada. Palju olulisi asju olen just seal selgeks mõelnud. Ja mõnede asjadega on tulnud seal leppida ka. Sedasi kaks palderjanitabletti hinge all apaatselt istudes, silmi pilgutades ja punast kunstnahka silitades.)

Kooriproovi - pool tundi - tegin raamatukogus aega parajaks.

(Algul oli aega kõvasti üle poole tunni, aga siis venis see mingitel segastel asjaoludel veel pool tundi pikemaks. Ahaa õigus - nägin M.-i, kes on Leedust tagasi ja otsisin paari raamatut lugemissaali avariiulitelt taga, mis lõppes sellega, et tegelikult eksisin päris ära kohe sinna riiulite vahele.)

Õhtul jõudsin E. ja L.-i juurest millegipärast täiesti õigel ajal koju.

(Ise ei saanud ka aru, kuidas see juhtus. Õues oli vist liiga külm ja hirmus krõmps ilm. Ühtki tuttavat ei tulnud ka tänaval vastu - inimesi oli üldse vähevõitu ringi koperdamas. Kintsud külmetasid ja jõe ääres läksid prillid uduseks. Keerasin salli ümber jäätunud nina ja kõndisin nii kiiresti kui sain üle suurlinnasilla koju.)