Eilse päeva kõige elusam hetk oli P.-i sünnipäeval, kui minu meelest uniseks jäänud Elvis äkitse põrandal lamades oksele hakkas. Ma tean, et see ei kõla just terve inimese moodi, aga mulle meeldib, kui midagi ehmatavat või šokeerivat juhtub. Tagantjärele selgus muidugi, et polnd seal üllatavat miskit - Elvis oli üksipäini vaikselt terve pudeli viina nahka pist, a me'i pand lissalt tähele. Ja seal ta siis lamas - sedasi sinka-vonka, hiigelpikk, armsalt tütarlapselike näojoonte ja varakult kiilaneva peaga nagu ta meil on - ja kõik tuli suust välja. Oo, see oli nii õudne!
Ainult P.-st oli kahju - peale seda ehmatavat sündmust hakkasid kõik ju kohe koju minema, sellal kui tema pidi jääma sinna seda õnnetut põetama.