Ei noh, palju õnne sünnipäevaks!

Tahtsin kirjutada, et viimastel päevadel olen pidevalt mõelnud, et kõik õnnelikolemise niidid viivad tagasi ühte punkti. Ma arvan, et kui te mu elust midagi teate, siis te teate nagunii. Tagantjärele on inimestel muidugi komme asju üle idealiseerida, ma tean, aga ikkagi.

Ja nüüd siis sellised ehmatavad uudised.
Ma ei tea, mida arvata. Ma olen muidugi natuke segaduses. Ma arvan, et teie oleks samamoodi. Enda arvates olen ma juba asjast üle saanud küll - mu staatus võlub mind täielikult ja kui päris aus olla, siis ma olen praegu lihtsalt teistmoodi õnnelik. "Ei tea, äkki..." staadiumi olan ma ka juba läbinud ja elu tundub parajasti natuke põnev ka. Ongi kõik.

Viimane asi, mida ma tahan, on endale ise nuga selga lüüa. Endiste lähedaste inimestega on alati keerulised lood. Igatahes minu meelest on parem neid mitte näha.
Tahaks öelda, et ta ei tuleks. Kardan seda tunnet, mis pärast on. Ja mind ajab vihale, et ta arvab, et võib lihtsalt otsustada ja...
Ei või! Mina keeldun pärast luksumast ja nina luristamast. Rahulik elu on nii tore, teate!