Amputeerimine on õudne töö, aga mõnikord tuleb seda siiski teha. Enda arvates olen ma algusest peale niigi defektne olnud. Olen siiani veel poolpime ju! Inimesed tunduvad liiga head ja armsad. Ja kui ma neid paremini tundma ei õpi, siis ma pean järgmises elus tõenäoliselt päris pime olema. Haletsen ennast täna öösel seepärast kuidagi eriliselt.

Armsa Brüsselis kohatud raseda Tuula Jelena plaat on väga toeks - mõjub selliste protseduuride puhul igatahes nagu tuimesti, on hirmus kriimuline ja sahiseb kõvasti - oma lemmiklaulu ei saa ma üldse sellepärast kuulata - ent isegi läbi sellise krõbina näib see muusika väga lähedane.
Naljakas, kui kaugel tundub praegu tänane sünnipäevamelu ja Tervitused palmisaarelt, kuigi mul on talla all villid, mis peaks tantsu ja muud rabelemist kuidagi eriti teravalt meenutama.
Üldse ei ole tegelikult külm, aga see katkine kasukas, eriti kui selle karv vastu põske suruda, tekitab tunde nagu keegi kallistaks ja oleks siinsamas ja sellepärast ma ei taha seda seljast ära võtta.

Kardan iseenda eelarvamuste puntrasse uppumist. Ja ühtlasi seda, et olen inimeste suhtes ülekohtune ja kõrk - et ei oska enam armastada toredaid detaile ega leiagi neid enam. Sisetunnet tasub teinekord ikkagi eelkõige usaldada - kui on ebamugav ja paha, siis ei ole mõtet ennast inimestega vaevata, ükskõik mitu eelarvamust teil parajasti murda on.
Ma olen siin varem ka juba kirjutanud, et ma olen alati kogu saasta tagasi saanud. Ja et ma kardan. Tõenäoliselt sellepärast saangi alati. Ja niipea, kui ma asjadest või inimestest midagi mõtlen, nad kusagile sahtlisse paigutan, olen ma mõne aja pärast sellises olukorras, et kõik pöördub pea peale.

Tundub, et see laks on vist E. soolaleivapeojuhtumi eest. Nii et praegu peaks siis olema nullseis. Või on mul mõni enda sigadus meelest ära läinud? Neid on ju kole kerge unustada.
Suvel tahaks inimestetundmiseteadusesse sisseastumiskatsed teha. Ma olen siiani arvanud, et ma olen niisamagi andekas, aga mul on ikka väga palju õppida veel.