Oo, milline ülbes meeleolus päev! Ma olen endaga väga rahul igatahes.

Kõigepealt tegime ERMis proovi. Mõtlesin, miks mulle mõned Kreegi lood hirmsasti meeldivad ja teised jälle nii nõmedad tunduvad. "Küll käisin kirikus, küll laulsin raamatust" on tore lugu. Minu meelest seal on lahedad sõnad - lauldes tuleb iga kord naer peale. See lugu on mazoorne ka veel kõigele lisaks.

Ja siis on meil kollektiivis ka mingi täiesti geniaalse sündisoologa pala. Mõtlesin proovis ainult õnnetult, kas me ikka oleme selleks piisavalt küpsed praegu. Koduteel selgus, et juhataja murrab sama asja üle pead. Andekas K. minu meelest ainukesena on, aga mina küll veel mitte. Ma pole selles plaanis vist suurt millekski valmis. Kõik on kogemata nii nagu on.
Aega on jäänud täpselt nädal, kujutage ette. Ja mul saba igatahes väriseb juba. Apelsinimaitseline valge kurg ootab!

Ma ei saa märkimata jätta, et esimest korda terve jaanuarikuu jooksul olen õhtul surmväsinud. Braavo!

Tuula Jelena plaat piiksus hommikul veidralt, kui plaadimasina lõpuks välja lülitasin. Vähemalt aitas see mul natuke magada. Imestasin, et plaat sellise ketramise peale veel üldse mängis, polnudki päris rikki läinud - sellest oleks kahju olnud, sest mul võib seda veel lähitulevikus vaja minna.
Võtsin kasuka seljast, aga kohvi keeta ja võileiba teha polnud täna mitte mingit isu. Kell oli kolm. Hea, et naabreid kodus polnud - nad oleksid aru saanud.

Amputeerimine on õudne töö, aga mõnikord tuleb seda siiski teha. Enda arvates olen ma algusest peale niigi defektne olnud. Olen siiani veel poolpime ju! Inimesed tunduvad liiga head ja armsad. Ja kui ma neid paremini tundma ei õpi, siis ma pean järgmises elus tõenäoliselt päris pime olema. Haletsen ennast täna öösel seepärast kuidagi eriliselt.

Armsa Brüsselis kohatud raseda Tuula Jelena plaat on väga toeks - mõjub selliste protseduuride puhul igatahes nagu tuimesti, on hirmus kriimuline ja sahiseb kõvasti - oma lemmiklaulu ei saa ma üldse sellepärast kuulata - ent isegi läbi sellise krõbina näib see muusika väga lähedane.
Naljakas, kui kaugel tundub praegu tänane sünnipäevamelu ja Tervitused palmisaarelt, kuigi mul on talla all villid, mis peaks tantsu ja muud rabelemist kuidagi eriti teravalt meenutama.
Üldse ei ole tegelikult külm, aga see katkine kasukas, eriti kui selle karv vastu põske suruda, tekitab tunde nagu keegi kallistaks ja oleks siinsamas ja sellepärast ma ei taha seda seljast ära võtta.

Kardan iseenda eelarvamuste puntrasse uppumist. Ja ühtlasi seda, et olen inimeste suhtes ülekohtune ja kõrk - et ei oska enam armastada toredaid detaile ega leiagi neid enam. Sisetunnet tasub teinekord ikkagi eelkõige usaldada - kui on ebamugav ja paha, siis ei ole mõtet ennast inimestega vaevata, ükskõik mitu eelarvamust teil parajasti murda on.
Ma olen siin varem ka juba kirjutanud, et ma olen alati kogu saasta tagasi saanud. Ja et ma kardan. Tõenäoliselt sellepärast saangi alati. Ja niipea, kui ma asjadest või inimestest midagi mõtlen, nad kusagile sahtlisse paigutan, olen ma mõne aja pärast sellises olukorras, et kõik pöördub pea peale.

Tundub, et see laks on vist E. soolaleivapeojuhtumi eest. Nii et praegu peaks siis olema nullseis. Või on mul mõni enda sigadus meelest ära läinud? Neid on ju kole kerge unustada.
Suvel tahaks inimestetundmiseteadusesse sisseastumiskatsed teha. Ma olen siiani arvanud, et ma olen niisamagi andekas, aga mul on ikka väga palju õppida veel.

Kollektiivi uudised

Eilne proov tegi mul millegipärast tuju heaks. Kuigi kollektiiv on ilmses ajahädas ja rõõmustamiseks suurt põhjust polegi. Aga meil on nüüd üks laul, mis mulle natuke nagu meeldib seal...
Hehee, jah. Ja siis me laulsime K.-i juures M.-ile sünnipäevaks selle Rock Hotelli loo sisse. Või noh, mina ainult kiljusin ühes kohas ja tegin uuu-lalla, uuu-lalalla, sest naistel ei sobind seal muud eriti teha, aga esimest korda kuulsin, kuidas juhataja piiksus ilgelt laheda argliku falsetiga: "Ruttu teksad jalga vea, Marii, Marii". Ja G. oli sellise matinuudeliku partii sinna juba enne sisse laulnud, et mul hakkas päris kade meel kohe. Seda, et G.-l on lahe hääl, ma muidugi teadsin juba enne, aga praegu tundub küll, et mõned inimesed on oma annet kiivalt varjanud. Juhataja ja tema sugulane meil ju alati keelduvad bäkki laulmast.
Ja siis on meil lugupeetud juhataja juures täna S.-iga proov. Sellepärast ma nii hommikune olengi täna.
Tervitan!

Täna on vanaema surma-aastapäev. Teine.

Mäletan, et me tahtsime A.-ga tookord teda vaatama minna, aga mingitel täiesti ebaolulistel asjaoludel ei jõudnud seda sellel päeval teha ja järgmise päeva hommikul kell seitse helises telefon ja siis oli kohe selge, et...

Kui ma teda viimast korda nägin, oli ta püksi pissinud - istus sedasi katkises öösärgis, hambutu, karvutu, poolpimeda, kortsulise ja kokkukuivanuna voodiserval ja kõlgutas jalgu, mis olid nii suureks paistetanud, et ükski villane sokk sinna otsa enam ei mahtunud. Küsis, kas emal on väga hull. Pisarad voolasid sedasi aeglaselt - aeglaselt mööda ta nägu alla.
Ta oli eelmisel päeval jälle voodist maha kukkunud ja... ütles, et ei taha enam...

Mõtlesin, kuidas see küll nii saab olla.
Miks.

Kõik kohad olid mustikajogurti ja mahlaplekke täis. Raadio lärmas mis kole. Imestasin, et vanaema ei riielnud sanitariga nagu tavaliselt. Lihtsalt istus omaette. Ainult lõpuks palus, et ma ta prudeesid puhtaks peseks. Ma peaaegu et ei tahtnudki seda teha, sest mulle oli ta ilma hammasteta alati tundunud kuidagi kaitsetum ja armsam - pudistas sedasi naljakalt.
Üks poolenisti halvatud naine, kes lamas naabervoodis ja kes ei saanud rääkida, üritas mulle paaniliselt midagi selgeks teha, aga ma ei saanudki lõpuks aru, mida ta öelda tahab. Ta tegi seda kuidagi väga etteheitvalt igatahes. Ja mina tõesti ei mõistnud. Siiamaani on sellepärast paha tunne.

Kui vanaema lõpuks oma proteesid jälle suhu sai, lausus ta ootamatult selge diktsiooniga hästi konkreetselt: 'Jumal õnnistagu sind!'. Minu vanaema, kes polnud kunagi usklik olnud.

Nukrad lehmad

Viimasel ajal on mul tõesti selline meeleolu nagu Lumelilles (Edgar Arro)- 'kesk mullust kulu, paatjaid lehti...' Mitte nende sõnade (August Alle), vaid loo harmoonia pärast õigupoolest. Ja selle ja veel mõne nutuse laulukse pärast meeldib mulle praegu kuidagi eriliselt kooris käia.
Tundub, et looduslüürika, mis mind muidu luules pigem külmaks jätab, võib olla neljahäälse harmooniaga koos äärmiselt lummav. Väga liigutav igatahes. Koorimuusika puhul mõjub palju rohkem kui mingid muud tekstid.

Sopranil on meil proovis selle Kreegi lehmalüpsilooga probleeme - S. ütleb, et meil on liiga akadeemiline lehm ja et kui me niimoodi laulame, siis me'i saa elu seeski piima kätte - ükski normaalne lehm lihtsalt ei anna sõukse akadeemilise jura peale piima. S. soovitas lehma rohkem paluda. Ma ei tea miks, aga minul see küll välja ei tulnud. Proovisin ennast küll korraks lauta mõelda, aga õige lõhngi ei tulnud õigupoolest meelde - linnatüdruk nagu ma olen. Ja lehmi ma tegelikult kardan ka natuke.

Naljakas on see, et mõnikord, kui lähed välja selleks, et kogu niigi kurvakstegev jama ära unustada, kerkib valuline teema iseenesest pinnale ja koju jõudes avastad, et oled selle mahamatmise asemel hoopis välja kaevanud ja seal sees asjasse mittepuutuvate inimeste uudishimuliku pilgu all surkinud. Ja sellise rõõmsa entusiasmiga veel, et pärast on palju hullem kui enne üldse oli.
On nii hingemattev, et paned kell neli öösel Nina Simone'i plaadi peale. Mingi nakkus või?

Vahel on parem lihtsalt vait olla, mulle tundub. Või ise ebamugavaid küsimusi esitada.

Minu meelest teeb kaevamine ja õigustamine ainult rohkem haiget. Inimesed peavad sageli mingite asjade vahel valima. Ja need valikud ongi vahel võimatud. Poole aasta pärast võid avastada, et kõik on valesti. Või et kõik on õigesti. Ja kunagi õigupoolest ette ei tea. Nagu loterii.
Lõpuks ei saa aru enam, kes kelle maha jättis ja mis vahet seal enam ongi - hetk on möödas nagunii. Kõik on juba lootusetult teisiti.

Ja persse persse persse!

Palju õnne, olete saavutanud austusväärse viienda koha

...T. van E. elus!

Diplomi kätteandmine ähvardab 4. märtsil 2006.

Üldiselt on pidevalt liiga külm. Õue ei taha minna. Tahaks midagi sooja ja head. Hõõgvein see kahjuks olla ei saa, aga... vanni tahaks vist lugema minna!

Kui R.-il torud katki külmusid ja meil siin vannipäev oli, siis ma sain seal vaikselt sulistades äkki aru, et lähisekvatoriaalne kliima meenutabki mulle natuke vanniskäimist. See on selline tunne, et üleni on hästi soe ja niiske, nii et varbad ka ei külmeta. Ja see meeldib mulle väga.

Kui ma väike olin, siis ema ei lubanud meil vannis lugeda. Sellepärast, et raamatud vettivad ära ja lähevad koledaks. Ega mina hästi ei julgenudki sellepärast lugeda, aga A. oli vanem ja tema tegi seda pidevalt. Ja läksid jah koledaks.
Jaa-ja siis mul oli veel üks trauma - mul oli kunagi selline kummist piiksuv kass (kui ma umbes kahene või kolmene olin, ma arvan), mille ma võtsin ikka vanni kaasa, aga sinna läks alati vett sisse ja siis see läks natuke seest hallitama ja lõpuks ema viskas selle salaja ära ja minu meelest oli ema ikka ilgelt nõme sellepärast. Ma lihtsalt ei suutnud teda mõista tookord - kuidas ta sai midagi nii mõtlematut teha, ilma küsimata veel pealekauba. Tohutu kahetsus valdas mind igatahes, sest mingi väike hallitus polnud mu meelest küll piisav põhjus selliseks sigaduseks.
Vaat sedasi, aga nüüd ma lähen tõesti vanni.

Eile oli hästi aktiivne päev.
Suurema osa ajast valvasime Petsiga Vagunis V.-d, kellel oli neljapäeval mandlioperatsioon olnud. Valvamine nägi rohkem nii välja, et V. magas ühes toas omaette nohisedes ja meie istusime teki sisse mässitult teises toas diivanil, külmetasime varbaid (mina), kütsime ahju (Pets) ja vaatasime filme. Meie vahetus lõppes umbes nelja paiku öösel, kui alkoholilõhnaline M. Vaene koju tuli (tõi tervisi Zavoodist), diivanile maha prantsatas ja teatas, et jättis paari kunstinäituse ja tantsuetenduse pärast matkale minemata. Naljakas jah, et ühe geoloogi kohta tundus see mulle ka kuidagi justkui eriline.

Õhtul avastasime muuhulgas Petsiga, et meil on mõlemal jõuluvana-nina - punaseks külmunud. Kole kole!

Mida peab teadma reproduktiivses eas olev naispatsient: loote väärarengud

Pidin täna dermatoloogi juures allkirja andma, et ma ei ole hetkel rase ega plaani lähema poole aasta jooksul järeltulevat põlve soetama hakata. Raputasin küll entusiastlikult pead ja naersin väga irooniliselt, ent dr.R. vaatas ikka kuidagi kahtlustava näoga, ütles, et ega see ravim pole naljaasi ja ähvardas rasedustesti teha. Panin siis kogu oma veenmisoskuse mängu, laiutasin teatraalselt käsi ja tegin vaheldumisi kurba mitterasedat nägu ja rõõmsat mitterasedat nägu, itsitasin natuke igaks juhuks kah hästi puberteetiliselt, aga tema saatis mu siiski vereanalüüse tegema. Peale kõige muu korrutas ta oma kolm korda, et ma peaksin ikka aru saama, kui oluline on edaspidi KÕIK ettevaatusabinõud tarvitusele võtta.

Ma sain tegelikult muidugi väga hästi aru. Aga ma ei ole õigupoolest kunagi sellesse asjasse kuidagi hooletult suhtunud, mis siis, et arstidele näib, et minusugustel tuulepeadel on suurem tõenäosus ära rasestatud saada kui normaalsetel inimestel.

Selle kohta, kuidas sama akneravim seedimisele mõjuma hakkab, ei öelnud dr.R. mitte midagi. Eks see tuleb siis välja selgitada.

Ja täiesti hüplemapanevad uudised - D., mu arm, tuleb jälle pooleks aastaks Eestisse elama!

Appi, torud!

Keegi 'Omski oblast' msn-is ja keegi Kodu-nimeline mu telefonis kurdavad üksteise võidu, kuidas neil on kõik torud kinni külmunud. Rõõmustasin kõvasti, et mul siin mingeid torusid pole. Nii vähemalt korraks tundus, aga... siis tuli mulle muidugi äkki meelde, et torud on isegi sõukstes koledates suurtes majades nagu see, milles mina praegu elan. Ja kui nüüd need peaks ka... Huhuuu!

Hilineja päevaraamat

Kolmapäeval 18. jaanuaril 2006 hilinesin:

Arsti juurde - pool tundi - buss ei tulnud.

(Varbad külmetasid koledal kombel, bussipileti ostmiseks polnud sularaha, mida ma kartsin automaadist võtma minna, sest vahepeal oleks võinud buss tulla ja siis ma oleksin hilinenud terve tunni ja varbad oleksid siis peatuses seistes päris ära külmunud. Ühesõnaga sõitsin ülbelt jänest ja istusin pärast järjekordselt dr. R.-i lukkukeeratud ukse taga - nii oma pool tundi - aega oli ju palju järel, võtsin saapad jalast, soojendasin varbaid ja sirvisin haiguslugu. Retin A, Dalacin ja Tetratsükliin. Palju asju tuli meelde. Retin A tegi mu näo ja kaela tookord nii punaselaiguliseks, et nägin välja nagu mul oleks kallal mingi kole nakkushaigus - leetrid või miski muu säärane - nii et need kolm tagasihoidlikku vistrikku, mis mu otsmikul enne seda olid, tundusid säärase kestenduse ja punetuse kõrval täiesti tühised, eriti veel, kui inimesed järjepanu pärima hakkasid, mis minuga juhtunud on. Arst nimetas neid igatahes kontaktärritusnähtudeks.
Ei tea, mis mind seekord pidi ees ootama?
Nutma ajas. Endast hakkas kuidagi kahju - kujutage ette, armas bloogikiibitseja, et ma üritan juba kolmandat korda ühe ja sama arsti juurde minna, aga jään alati hiljaks. Täiesti lootusetu! (Palun ärge kellelegi öelge, mul on hirmus piinlik!)
Nojah, lõpuks tuli üks lahke uudishimulik tädi, kes arvas kindlasti, et ma olen mingi nukker pisike süfiliitik, kutsus mu oma kabinetti ja pani mulle reedeks uue aja kinni.
Ausalt öeldes ei saa ma hästi aru, mis veider suhe mul selliste ooteruumidega on. Mulle justkui meeldiks polikliinikus arsti ukse taga nahkpingil konutada. Palju olulisi asju olen just seal selgeks mõelnud. Ja mõnede asjadega on tulnud seal leppida ka. Sedasi kaks palderjanitabletti hinge all apaatselt istudes, silmi pilgutades ja punast kunstnahka silitades.)

Kooriproovi - pool tundi - tegin raamatukogus aega parajaks.

(Algul oli aega kõvasti üle poole tunni, aga siis venis see mingitel segastel asjaoludel veel pool tundi pikemaks. Ahaa õigus - nägin M.-i, kes on Leedust tagasi ja otsisin paari raamatut lugemissaali avariiulitelt taga, mis lõppes sellega, et tegelikult eksisin päris ära kohe sinna riiulite vahele.)

Õhtul jõudsin E. ja L.-i juurest millegipärast täiesti õigel ajal koju.

(Ise ei saanud ka aru, kuidas see juhtus. Õues oli vist liiga külm ja hirmus krõmps ilm. Ühtki tuttavat ei tulnud ka tänaval vastu - inimesi oli üldse vähevõitu ringi koperdamas. Kintsud külmetasid ja jõe ääres läksid prillid uduseks. Keerasin salli ümber jäätunud nina ja kõndisin nii kiiresti kui sain üle suurlinnasilla koju.)

Vanadest päevikutest ja kodustest asjadest

Pühapäeval käisime A.-ga kalmistul küünlaid panemas. Kui mulle seal üldse kellegagi käia meeldib, siis on see A. Jah. Ma olen vahel ikka mõelnud, kas surnuaial peaks käima või ei ole sel kõige vähematki mõtet, aga pole õigupoolest suutnud seda veel välja mõelda. Ja senikaua ma ikka vahel käin seal. Rohkem nagu vanaema pärast vist isegi. Vanaema oli mul selle koha pealt hirmus krapsakas ja käbe mutt - tema käis ikka vähemalt korra kuus kalmistul rehitsemas ja istutamas ja mis kõik veel. Talvel ta kukkus enamasti kiilasjääga tagasiteel oma kolm korda ja pidi sellepärast vahel mitu nädalat sinikatega toas istuma, aga läks ikka uuesti. Väiksena ma käisin seal Juuli haua peal kaasas ka. Lugesin hauakivide pealt nimesid ja aastaarve ja imestasin, et Juuli oli must sada aastat varem sündinud - 20. juulil 1880 - see tundus ikka õudammu olevat. Siis vanaema rääkis, kuidas Ärni, kes oli Juuli mees ja üks suur joodik ja keda keegi suurt tema eluajal ei kannatanud, ükskord kalale minnes märtsikuus jõkke ära uppus - jää pragunes ja läks katki ja oligi kõik. Surnud...

Õhtul lugesin oma 2004. aasta päevikut, kus igas kolmandas sissekandes seisab 'Nutsin palju' 'Kellelegi ei ole helistada.' ja 'Kõik läheb hästi, onju!' (tegelikult muidugi ei läinud), mõtlesin siis, et mu elu on praegu paljudes valdkondades palju parem. Ammu pole asjad enam nii korras olnud. Ainult et jah, mul on tobe komme see kõik ära unustada ja mõnikord ilmaasjata vinguda. Kui kõik on hästi, on inimesed võimelised oma elust miljon pisikest mõra leidma. Pidevalt peab jälgima, et see meelest ära ei läheks ja sellepärast on mu meelest hea kunagisi sissekandeid üle lehitseda.
Üks asi, mis mulle nalja tegi, oli see, et olin sinna hoolikult ka paljud mulle saadetud sõnumid üles kribinud. Lugesin neid ka siis üle ja mõtlesin, et oli mul siis ikka rahulik ja põnev elu. Uskumatu kohe.

Tundub, et ma olen viimasel nädalal ikka mingi viiruse kinni püüdnud - silmad läigivad ja lihased valutavad. Pilku ei ole.

Koer oli vahepeal silmaoperatsioonil käinud ja tal avastati kõrvapõletik ja teda tuleb nüüd kaks korda päevas süstida, aga muidu näis ta kuidagi palju erksam ja rõõmsam, nuttis kõrvulukustavalt kõvasti, kui ma mandariini sõin, nagu alati.
Aga isal kõht valutab. Kui on midagi, mida ma kardan, siis on see kahtlemata kellegi teise kõhuvalu.

Eile küsis isa mu käest hästi arglikult, kas ta tohib A. kasukale, mille ma nüüd teadmata tähtajaks laenanud olen, riputusaasa külge õmmeleda - sest et muidu kukub see ju kogu aeg nagist maha, eksole. Ma siis lubasin lahkelt. Kuigi ma tean, et ta pole õmblustöödes just tugev. Aga mu meelest on tore, et ta midagi üldse teha tahab. Siis ta õmbleski. Sellise musta. Aga valge niidiga. Ma'i tea, miks ta alati valgeid asju musta niidiga ja musti asju valge niidiga parandab. Aga minu meelest see oli temast väga armas ja ma'i ütelnud pärast niidi kohta midagi.
Muus mõttes on ta ikka nagu alati - nii üksi kui veel olla saab. Ainult et nüüd tal on endast veel rohkem kahju kui vanasti. Nüüd ta nagu hakkaks juba vaikselt aru saama, et tal pole tervis päris korras. Ma arvan, et igaüks hakkab vist, kui ta puukuuris puid saagides meelemärkusele tuleb ja avastab, et saag ikka veel töötab. Ohh!
Viimasel ajal mulle tundub, et ma ei suuda talle enam pidevalt kaasa tunda. Ma olen nii kaua lootnud, et ta saab sellest üle, aga mõne inimese hädaorg vist ei lõpegi kunagi otsa. Mõned tunnevadki lihtsalt masohhistlikku rõõmu oma murekoorma kandmisest, nii et neile ei tule pähegi, et nad ükskord selle lihtsalt kusagile maha võiksid panna. Nii vahelduse mõttes. Ajuti näib tõesti, et isa tahabki ainult viriseda ja et tal on nii suures koguses kaastunnet vaja, et see hakkab teisi inimesi kergelt lämmatama.
Ma ise vist küll endale, tegelikult mitte kellelegi selliseid vanaduspäevi ei sooviks. Minu meelest on õudne, kui inimene jääb kõige hea suhtes pimedaks - kui ta tahabki uskuda, et kõik on läbi ja mitte keegi temast ei hooli.

Nimelugu

Oo, te'i usu - vähe sellest, et Guy Jacques mulle salaja meie ülemuste telefoni pealt helistab ja laterdab ja kurba häält teeb - täna sain just meili Aimélt, kes teatab (cordialement, muidugi!), et paneb oma kahe kuu pärast sündivale (planeeritult viimasele) lapsele nimeks Liina. Liina Tubaya Luhembwe. No tore nali küll!

Ma ei hakanud kohe ütlema, et minu meelest on see eesnimi küll natuke igav ja et pealegi tähendab see tshehhi keeles 'laisk' - naerge jah, eksole! Eriti jabur oleks, kui nad seda kahe ii-ga ka hakkaks kirjutama nagu elektronkirjas seisis.
Aga otse loomulikult olen ma väga meelitatud. Eelkõige sellepärast, et nad võinuks ju lapsele ka Anja nimeks panna. Või Panagiotis [panajotis]- keegi nagunii ei tea, et see on poisinimi!

Hoolimata südamlikust vahekorrast, mis meil Aiméga oli kahtlustan siiski, et see austusavaldus on tingitud pigem sellest, et me kinkisime kõik oma esmaabipakki kaasa pandud kondoomid talle. Aga tühja sellest!
Kujutan ette, kuidas nad ütlevad kõigile, et nimi on inspireeritud referendumi vaatlejannast - une mama très gentille! Oui oui!

Tänane päev on selline nohune ja tantsuline olnud - Come and play in the milky night'is on üks maailma kõige lahedamaid bassikäike! Igatahes mõjus väga hästi.

Muidu käisime Petsiga teatris.
Mina ei tea, mis mul viga on, aga mind ei inspireeri enam sellised asjad suurt. Viimasel ajal, võibolla viimase paari aasta jooksul juba, on tunne, et miski ei eruta ega raputa. Kõik on nii kulunud ja nähtud. Ja see ei ole hea tunne. Kui ma vanasti võisin päeva jooksul joosta ühelt kontserdilt ja etenduselt teisele ja peale seda veel filmifestivalile (Pärnus, suviti, teate küll...) ja vaatasin põlgusega neid, kes samamoodi ei teinud, siis nüüd, hale lugu küll, olen ma kõigest sellest võõrdunud. Tegelikult on see juhtunud peale Redelite tänavat, Da Costastraati ja lagunemisi.
Ma ei tea, kas peaks piinlikkust tundma või ei ole mõtet. Muudaks see siis midagi? Aga ma tahaks neid aegu natuke tagasi küll. Millestki vaimustuda on nii tore.
Siis finantseerisid mu kultuurihuvi isa ja ema, väga õhinal kusjuures. Nüüd ma pean valima leiva ja shokolaadi ja õlle ja etenduste vahel, mida vaadates enamasti selgub, et oli väga mõttetu. Tegelikult olen loobunud valimast.
Tundke mulle ikka kaasa, palun!

Õhtul organiseeris Pets meid kavalalt Putuka juurde lipumängu mängima. Avastasin ahastuses, et ma olen seal ainuke mittegeograaf ja tundsin pidevalt piinlikkust.
Mõned lipud olid nii huvitavad ja ilusad. Nagu näiteks see viisnurga ja kollase kanaga triibuline. Ja kollase palliga punane. Kahjuks olen unustanud, mis riigi lipud need siis lõpuks ikkagi olid. Pindalade ja rahvaarvude arvamises olin ma ka nii lootusetu. Koledad ja mõttetud numbrid! Brr! Putukas ise muidugi hiilgas - tema siis võttis meid valgustada ja valis ainult neid lippe, mille päritolu ta kindlalt ei teadnud. Selline õhtu! Lõppes L.-i ja kahe märdiga.

Eilse päeva kõige elusam hetk oli P.-i sünnipäeval, kui minu meelest uniseks jäänud Elvis äkitse põrandal lamades oksele hakkas. Ma tean, et see ei kõla just terve inimese moodi, aga mulle meeldib, kui midagi ehmatavat või šokeerivat juhtub. Tagantjärele selgus muidugi, et polnd seal üllatavat miskit - Elvis oli üksipäini vaikselt terve pudeli viina nahka pist, a me'i pand lissalt tähele. Ja seal ta siis lamas - sedasi sinka-vonka, hiigelpikk, armsalt tütarlapselike näojoonte ja varakult kiilaneva peaga nagu ta meil on - ja kõik tuli suust välja. Oo, see oli nii õudne!
Ainult P.-st oli kahju - peale seda ehmatavat sündmust hakkasid kõik ju kohe koju minema, sellal kui tema pidi jääma sinna seda õnnetut põetama.

Ei noh, palju õnne sünnipäevaks!

Tahtsin kirjutada, et viimastel päevadel olen pidevalt mõelnud, et kõik õnnelikolemise niidid viivad tagasi ühte punkti. Ma arvan, et kui te mu elust midagi teate, siis te teate nagunii. Tagantjärele on inimestel muidugi komme asju üle idealiseerida, ma tean, aga ikkagi.

Ja nüüd siis sellised ehmatavad uudised.
Ma ei tea, mida arvata. Ma olen muidugi natuke segaduses. Ma arvan, et teie oleks samamoodi. Enda arvates olen ma juba asjast üle saanud küll - mu staatus võlub mind täielikult ja kui päris aus olla, siis ma olen praegu lihtsalt teistmoodi õnnelik. "Ei tea, äkki..." staadiumi olan ma ka juba läbinud ja elu tundub parajasti natuke põnev ka. Ongi kõik.

Viimane asi, mida ma tahan, on endale ise nuga selga lüüa. Endiste lähedaste inimestega on alati keerulised lood. Igatahes minu meelest on parem neid mitte näha.
Tahaks öelda, et ta ei tuleks. Kardan seda tunnet, mis pärast on. Ja mind ajab vihale, et ta arvab, et võib lihtsalt otsustada ja...
Ei või! Mina keeldun pärast luksumast ja nina luristamast. Rahulik elu on nii tore, teate!

Bas Congo

PS! Armas bloogikiibitseja, pange tähele kollaseid ja roosasid plätusid! (pildi tegi A.S.)

Eile oli üle hulga aja jälle koor ja seejärel hästi tore õhtu Bambuses. Tundus, et ma pole vist sada aastat V. ja P.-ga kuskil väljas käinud. See Dardenne'i film jäi küll ära, sest Sadamateatri projektori pirn plahvatas, aga no järgmine nädal on jälle võimalus... Tartus on üldse väga naljakas - kui on pöff, siis on küll palju palju filme (arvake ära, kes sel aastal sellest üritusest suu puhtaks pidi pühkima?), aga muidu ole õnnelik, kui nädala peale üks antakse. Tundub, et selle nädala film oli minu jaoks üleeile juba ära.

Ja fufu oli hallitanud maitsega. Äärmiselt kahju muidugi, aga jah, süüa see kahjuks küll ei kõlvanud. Aga mul on fotosüüdistus mamast, kes mulle selle müüs ja varsti ma tõenäoliselt riputan selle siia üles.

PS. Kaeban V. peale, kes ajab mind sporti tegema - sellepärast, et ma olen liiga kiitsakas (milles ma ei kahtle muidugi), ainult et seda sporti pole nimodi äkitselt ju kusagilt võtta...

(A.S.-i tehtud pilt!)
Ma tean, et see pole teie jaoks tõenäoliselt eriti huvitav, aga mu meelest on meil siin päris põnevad uudised UDPSi kohta.

Tühi loba

Vaatasin pilte - need on parasjagu jubedad ja mõttetud. Aga arvestades Kongo pildistamisoludega ei olnud juba algusest peale eriti midagi paremat loota. Kahju muidugi. Aga no küllap ma mõni teine kord klõpsin...

Aa, muuseas, selgub, et ma polegi maailma kõige parema diktsiooniga inimene, vaid üks vana pudilõug - hambaarst üritas mind kaks päeva tagasi veenda selles, et mul on 'pehme s'. Täitsa jama, eksole. Kahtlustan, et see on mu lemmikkeele mõju kahjuks - mis polekski ju nii õudne, onju - , aga mingi kohtlane kõnedefektiga friik ma ka olla ei taha. Palju siis on maailmas neid inimesi, kellel kõnedefektid ja aktsendid põlvist nõrgaks võtavad? Enda teada olen ma küll ainuke.

Oo, muuseas, muuseas - mu meelest üks lahedamaid aktsente on kataloonia aktsent prantsuse keeles. Ma ei tea midagi nii toredat ja naljakat. Väga armas igatahes. Meenutamine ajab kangesti kõkutama.

Naasmine annab end siiani veel tunda - sõrmeliigesed valutavad vastikult ja halvaendeliselt, varbad ja kõrvad külmetavad konstantselt ning nahk, mis kuu aega järjest ilma kreemita läbi sai, kisub, kestendab, punetab ning on muutunud hallikaks ja paberilaadseks. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on mu akne läinud veelgi akuutsemaks. Peaks ikka tõepoolest endale breketid laskma panna, siis näeksin välja nagu täisvereline puberteetik kohe - stiilipuhas!

Aga jah, kui tahate ausalt teada, siis vist lõhnab jälle kolmekuulise antibiootikumikuuri järele. Vähemalt eelmine kord mõjus see kõige tõhusamalt. Aga mitte ainult aknele. J Seedimisele ikka ka. Brrr… Alternatiiv oleks olla östrogeenikong, mis mõjub reproduktiivrefleksidele pehmelt öeldes laastavalt, aga mina olen selleks liiga noor ja ma parema meelega lõpetaks oma kehaga manipuleerimise. Ideaalne oleks muidugi miski kompromiss, aga ma ei tea, kas see on võimalik.

Eesti kliima mõjub kuidagi unisekstegevalt ja depressiivselt. Ei taha hommikuti üles tõusta. Täielik kontrast lääneaafrika hommikutele, mis ajasid tegutsema sellepärast, et toas oli kella seitsme paiku juba liiga palav ja lämmatavalt umbne.

Panin mangokivi potti (tüümian oli mu korterinaabrite heasoovlikele ponnistustele vaatamata vahepeal siiski välja surnud) - näis, kas läheb kasvama - ja mõtlesin, et ei lähegi täna välja. Ei lähe koju ka. Ei taha. Ma arvan, et olen logelemise ja üksiolemise aja ausalt välja teeninud. Ja ma kavatsen seda nautida. Kõik.

Kooli suhtes teen nägu nagu ma poleks otsust vastu võtnud, aga tean tegelikult väga hästi, et mu süda selles suunas suurt ei põksu. Kahjuks. Üliõpilane on tõesti tore olla, aga… millegipärast mitte praegu.

Kujutage ette, et tänane laupäeva õhtu teeb mind natuke õnnetuks. Täitsa veider. Ma ei saa endast aru. Mida mul siis lõpuks vaja on? Rahu teeb nii rahutuks. Ja süda põksub lootusetult vales suunas.

Tahaks jälle ära reisida. (Jah, ma tean, et ma olen kõigest kaheksa päeva kohal olnud, aga ikkagi… ) Selline jõnks käis seest läbi, kui kuulsin, et pooled mu sõbrad ja tuttavad lähevad lähiajal terve bandega Indiasse. Pool Mõtlevatest sealhulgas ja teist korda pealekauba. M. muidugi kutsub mind Malaisia ja Singapuri kanti kooserdama, aga ma ikka veel hästi ei usalda M.-i, tundub, et ta peamine huvi on ‘partager la chambre’, ja ma eelistaks reisikaaslasena kedagi selle koha pealt ambitsioonitumat, sest kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Samas on mul mu pidurluse pärast kuidagi piinlik, sest no millal ma veel sinna Malaisiasse lähen, kui mitte nüüd. Ma saan ju üsna varsti kaheksakümne aastaseks. Ei olegi nii palju aega enam jäänud!

T. van E. oli aastavahetusel Horvaatias, kus oli muidugi hästi lahe olnud. Ja mina pole veel Horvaatias käinudki! Portugaaliast ja Inglismaast rääkimata!

Ohh! Olen pisut susas ja segaduses. Tahaks midagi asjalikku teha, aga, khm khm, ‘see’ pole sugugi see, mida ma silmas pean. (Armas bloogikiibitseja, vabandan sellise totra kõrvalepõike pärast, aga ega ma oma taskulampi juhuslikult teie juurde ei unustanud?) Noh, põhimõtteliselt tundub jah, et kõik on puudu või siis ei leia ma ‘seda’ ealeski üles. Ja alles paari päeva eest oli mul enda meelest võti taskus. Oli horisont. Kuhu see siis kadus?

Kahe päeva eest jõudsin justkui äratundmisele, et olen endaga kõigest hoolimata rahul. Niimoodi natuke. Kergelt kergelt. Aga tegelikult on mu elus muidugi terve kuhi asju, mis sedasi pead liiva all hoides ei torka kohe silma. Aga millega tuleks tegeleda. Nagu kool näiteks.
Või see eilne põnts. Õudne.
Ent mõtleme nendele homme, eksole!

Isa helistab ja küsib, millal ma koju lähen ja miks ma varem ei ole helistanud. Ma'i teagi, miks ma õigupoolest siis ei helistanud. Aga see on nii väga minu moodi juba, et... Ohhh! Vist oli tunne, et pole midagi öelda. Ja et ei taha koju ka minna.
Isast on muidugi kahju.
Tahaks ennast õigustada, aga ei ole millegagi õigustada. Olen vist ikka üks tänamatu laps.

Mis uueaastalubadustesse puutub, siis seekord mul ei tulnud mitte midagi pähe. Ei soovida ega lubada. Olin eelmisel aastal üle ootuste palju saanud ja kaotanud.

Kui nüüd pikalt järele mõelda, siis tahaks rahulikult ja vaikselt kusagil oma nurgas elada. Et normid ei puudutaks. Et keegi ei mõõdaks teadja näoga seda, mis ma olen teinud või õigemini seda, mida ma ikka veel pole teinud.
Tahaks, et ei peaks kunagi enam tegema raha või teiste inimeste pärast midagi, mis on mulle vastuvõetamatu. Kõige muu hulgas ülikooli lõpetamine.
Tahaks ennast tõeliselt kasuliku ja vajalikuna tunda.
Ja tahaks veel paar keelt selgeks õppida. Ohh, seda vist tõesti tahaks! Jee!

Armas bloogikiibitseja, teie arvukus hakkab mulle juba vaikselt muret tegema. Olete ikka kindlad, et seda lehekülge on mõtet lugeda?

Sest kui teie populatsioon kasvab, siis ma'i saa ju varsti siia enam midagi isiklikku kirjutada...

Jälle kodus

Viimane öö möödus boite'is, mille nimi oli Ntemba. Aga arvake ära, kellel tõmbasid säärelihased kõige põnevama koha peal alati krampi! Oi, see oli hirmus valus, aga väga naljakas ka. Mul pole kunagi varem niimoodi juhtunud. Nagu mingis napakas komöödiafilmis!
Lõpuks mõtlesin, et pean vist alla andma. Sain aru, et mu keha üritab mind millegi eest paaniliselt kaitsta ja noh, ju see siis nii pidigi olema.
Kahju oli ikka ka. Selle totaka Mbuji-Maji tantsustiiliga olin ka juba ära harjunud, põhjamaa naine nagu ma olen, hehe. Väga tore õhtu oli ju ka lõppude lõpuks olnud. Piscine et champagne, ah! Aga mis teha - krampitõmbuvate jalgadega on väga keeruline suudelda. See ei ole kohe üldse romantiline, see on lihtsalt handicapé!

Lennujaamas rahustasime Michaeliga Anat, kellele see vastutustundetu turismiagentuur ei olnud piletit broneerinud, maksmisest rääkimata. Kellelgi ei olnud telefoni, et Kinshasasse Björnile helistada. Lõpuks ilmus SN-i leti juurde Annalisa, kellel oli telefon ja poole tunni pärast Ana enam ei närveerinud ja suundus Pariisi rongi peale. Loodetavasti on ta nüüd juba kodus, tuhande kilomeetri kaugusel Buenos Airesest.
Mulle tuli seal SNi leti ääres ka kohe enda äralend meelde - viis minutit värava sulgemiseni... kaks minutit... - pisarad ja raev - ja siis ministeeriumi käsul, klips klõps, prinditi pilet välja.

Tallinnasse saabumine oli hästi tore. Seisin nagu laostunud aadlidaam lennujaamas, ihuüksi, pluusi ja tenniste väel ja mõtlesin, et kuskohta ma siis nüüd sedasi lähen, otse taksoga Tartusse või, väljas tuiskas, telefoni polnud. A. oli juba koju tagasi läinud, sest ta arvas, et mind ei tulegi - nii kaua võttis see pagasijama aega. Lõpuks vahetasin siis natuke raha, ostsin taksofoni kaardi ja võtsin hirmkalli takso A. juurde, kus olid siis mu jõulud - pohlamoosi ja muu atribuutikaga, teate küll. Õhtul jäin teetass käes magama. A,. nõelus mulle hommikuks villaseid sokke ja laenas kõik oma soojad riided ja kasuka ka välja.

Uus aasta tuli Hiiumaal. Tantsides. Tore oli, aga tunne oli kuidagi selline proosaline - justkui oleksin seal eelmisel aastal juba olnud.
Pagasi sain eile kenasti kätte. Üks uusaastasõnum oli vahepeal telefoni siginenud. Selline hästi lakooniline, haahaa. Ei noh, hea, et üldse oli midagi. Liiga palju ei maksa ka ju loota. Ma ise ei saatnud ühtegi. Aga no mul ei olnud telefoni ka ju.

Ja eile õhtul oli siis see fotosessioon. Kookospähklid olid vahepeal kotis halvaks läinud, hiina kommid maitsesid nagu need oleks spetsiaalselt hollandlaste jaoks valmisvorbitud - lämmatav lagrits, ühesõnaga - ja need neli lugu kõlasid pehmelt öeldes sedasi mittemidagiütlevalt ja õudselt. Ma ei saa aru, kuidas kõik varem nii petlikult normaalne on tundunud.
Niipalju siis kuhtunud lootustest...
Aa, armsa Vastik-S.-i tehtud kaneelisaiad olid siiski suurepärased!
Nii et head uut aastat, armas bloogikiibitseja!