Teisipäev, 13. detsember 2005

Eile sõitsime autoga Tshelasse ja ööbisime poolel teel Bomasse Kangus katoliku preestri ja munkade juures, kus oli hästi rahulik ja ilus. Elektrit oli seal küll ainult õhtul kella kuuest üheksani - punkt kell üheksa, nagu varem lubatud, läks äkki pimedaks -, aga mõnikord ongi hea pimedas asjade üle järele mõelda.
Hämarikus ringi jalutades jooksin kiriku nurga taga harjutavale meeskoorile otsa. Ma arvan, et need olid mungad... Igatahes laulsid nad nii ilusasti, et nutt tuli peale. Pimedaks läks ka juba. Mõtlesin, et sellist spontaanset vabaõhukontserti oligi mulle just hetkel vaja. Muusika liigutab alati. Eriti siis, kui koduigatsus on. Siis sain frere Micheliga tuttavaks, kes avaldas soovi muga korrespondentsi astuda. No väga tore! Uue paavsti pilt tema toa seinal mõjus küll pisut hirmuäratavalt, aga no vähemasti ei rippunud selle kõrval Kabila pilti ega kahe mobiiltelefoniga lobiseva naeratava beibega kalendrit nagu igal pool mujal hotellides ja byroodes.
Hommikul hakkasid nad juba kell pool kuus kirikus laulma ja missat pidama. Ma ei tea miks, aga kõrvalt vaadates tundus kuidagi hästi tore, et inimesed elavad kloostris, keset dzunglit, harivad seal rahulikult oma juuviljaaeda, igas mõttes muidugi, alustavad päeva kõigepealt palvusega, laulavad kirikus kiirustamata kena tunni jagu ja alles seejärel söövad hommikust, pesevad ennast, kammivad pead ja nii edasi. Ma saan täiesti aru, miks nad seal õnnelikud on. Teed aknaluugid lahti ja juba see vaade on nii lahe, et... pääsukesepesad palmi otsas... mangustanid, koolapähklid, kookospähklid, papaiad ja baklazaanid.... Ma arvan, et üks osa minust võiks säärases dzunglikloostris elades väga rahul olla. Kahju, et sinna ainult mehi võetakse.

Koduteel ostsime külainimeste käest suures koguses igasugu puuvilju ja ühe kandekorvi ka veel – sellise, millega nad hagu ja saka-sakat ja muid frukte põllult koju tassivad. Külaelanikud pidasid mu korvisoovi nii ülimalt etrange’iks, et naersid täiesti kõva häälega, kui ma nööriga (nii nagu nemad teevad) korvi pähe panin. G. J. ja A. ütlesd pärast, et see on sellepärast, et ma olen valge. Et valged tavaliselt nii ei tee. Eelmine kord, teel Kinshsast Matadisse, olla keegi G. J.-le öelnud, et tema pole ealeski ühtki puittara ääres maas istuvat valget inimest näinud, et see on siin rohkem kohalike talupoegade komme, valged istuvad enamasti ainult autos. Nojah, oleks nad veel näinud, kuidas ma ühes maanteekurvis käpakil oksendasin.... Ohh! Ma arvan, et peaks detailsemalt välja uurima, mida need belglased siin õigupoolest varem teinud on, et paremini mõista, miks inimesed musse niimoodi suhtuvad. Muidu ma tõesti ei tea, kuidas seda barjääri murda.


Pühapäev, 11.detsember 2005.

Täna oli mul au süüa toitu, mis oli lõppeks väga maitsev. Viisime Gustave’ile baklažaane ja nõudsime selle juurde fufut. Fufu on põhimõtteliselt igasugune jahu, mille nad veega ära segavad ja millest mätsitakse siis selline suur ümmargune taignakäkk, mida süüakse toorelt. Ma tean, et see ei kõla just isuäratavalt, aga minu meelest maitseb pasta üsna samamoodi. G. tegi meile fufut manjoki- ja maisijahu segust ja praadis baklažaanid tomati ja küüslauguga ära ja see kõik kokku oli veel väga odav ka.
Liha ma peale turulkäiku siin küll enam süüa ei taha. Pidin tõesti oksele hakkama, kui A. surnud antiloobi ääres inimesi küsitlema hakkas. Panin silmad kinni, aga juba paljalt see lõhn oli nii tappev, et... Sinised kärbsed tiirlesid parvedena lahtisel lihal ja meie peade kohal, higi voolas mööda otsmikku alla, kõik kleepis mis kole, aga need turumamad laterdasid nii neetult kaua, pealegi rääkisid nad oma emakeeles, mistõttu A. pidi tõlkima ja see kestis terve igaviku. Tundus, et kukun kohe pikali, aga jäin millegipärast siiski püsti. Praegu ei suuda ma sellest vestlusest meenutada peaaegu mitte midagi, ainult k2rbsed on meeles. Ma ei teadnud, et ma ikka veel nii nõrguke olen. Peale kõiki nähtud lagunemisprotsesse ja värki. Ma arvasin, et ma nii kergelt enam vedelaks ei löö, aga ikka....

Turg oli mäe jalamil, selline käänuline, kitsaste treppide ja tänavatega – inimestest möödumiseks pidi trügima. See vist ajas mulle ka hirmu nahka. Ma pole harjunud, et võõrad inimesed mind puudutavad, see kuidagi ehmatab mind. Enamasti küsivad nad raha ja siis on nii raske käituda, sest kui sa ühele annad, siis on sekundi pärast terve kari pisikesi tegelasi käed õieli su ümber ja lahti nad sust naljalt enam ei lase. Nagu mitme peaga lohega võideldes. Ja kuidas sa siis otsustad, kelle sa ilma jätad.

Lisaks kõigele muule nägin lapsi, kes elavad turul puukuuris ja kes ei käi koolis, sest kool maksab raha.

Eile õhtul sain veel ühe naljaka üllatuse osaliseks. Mulle jõudis nüüd lõplikult kohale, et siin maksavad alati valged mustade eest. (Käisime A. ja O.-ga söömas :) See ongi siin iseenesestmõistetav ning sinna ei saa midagi parata. Põhimõtteliselt mind nii hirmsasti ei häirigi maksmine kui akt iseenesest, vaid see, et keegi täiesti kategooriliselt nõuab, et ma tema arve tasuksin. Kohustus on kuidagi veider. Aga mina olen ka parasjagu kangekaelne. Noh, igatahes läks O. enne oma kauaoodatud kõhutäit minema ja tagasi ei tulnudki. A. ütles kohe, et ta ei tule. Mina algul ei uskunud, aga ta tõesti ei tulnudki.

Nojah. Tundub, et maailm avardub minu jaoks iga päevaga täiesti tajutavalt. Pole seda paigalseisu, mis mind vahel Eestis lämmatas. Pidevalt näed või koged midagi uut ja see teeb nii rõõmsaks.

Hommikul käisime Inga hüdroelektrijaama vaatamas ja rääkisime külas inimestega juttu. Täna sadas mu Matadis viibimise aja jooksul teist korda vihma. Peale läpatavalt kuumi päevi oli see nii kosutav. Tennised said rõõmsalt terrakota värvi mudaga kokku. Siin on neil majad ka sedavärvi savist tehtud tellistest ehitatud. Mu meelest on see nii ilus. Terrakota on yks mu lemmikvärve vist.

Meeleolu oli kuidagi ilmaga sünkroonis. Nukker. Ei saa aru, kas mul on tõesti koduigatsus või? Tundub justkui...
Pisarad hakkasid auto tagaistmel kuidagi iseenesest voolama. Mõtlesin, juurdlesin ja vaagisin ja jõudsin lõpuks äratundmisele, et ma vist tõesti igatsen ühe väga konkreetse inimese järele. Olin selle tõdemuse peale siiralt üllatunud. Ma ei oska seda hästi seletada. Ma ju arvasin, et ma olen suur ja tugev tüdruk ja võtan südamesse ainult seda, mida (või keda) tahan. Aga ei ole nii...

Lähenevad jõulud ja uus aasta tunduvad säärase kliima juures väga absurdsed. Mul läheb pidevalt meelest ära, et selline sündmus justkui tulekul on, isegi kui hommikusöögilaua ääres lehvib hullumeelsetes kogustes totakat värvilist sädelevat karda. Saab näha, kas nad kuuse ka tuppa toovad! Kuuski ma siin küll veel looduses näinud ei ole, aga ma ei imestaks üldse, kui mõni plastmassist hirmuäratav eksemplar end asjakohasel hetkel mu hommikukohvitassi ääres ilmutaks.
Küsisin G. J.-i käest, mida nad siin jõulude ajal tavaliselt teevad. Ta vastas, et lähevad kirikusse ja tapavad kitse või mõne muu looma ära. Ja söövad palju. Ei midagi uut.

Neljapäev, 8. detsember 2005.

Käisime vahepeal autoga Kinshasas. Eriti tore oli see sõit sellepärast, et sai pealinna jäänud meeskondade ja muude juba tuttavate inimestega restoranis käia. Selgus, et nädala ajaga võib ikka tõeline suhtlemisvaegus tekkida, siinsest rasvasest köögist on mul ka kõrini. Täna tagasi jõudes tahtsin hotelli restoranist juurviljasuppi tellida - nagu menüüs kirjas oli, eksole, aga selgus, et neil on ainult teadagi mida – du poulet! Selle peale tellisime A.-ga mõlemad taldrikutäie grillitud banaane-plantaane, mis serveeriti muidugi jälle piinarikkalt koos salatiga, mida ei ole lubatud süüa. Vaatasime rahulolevalt, kuidas mustjas kidur (ilmselt kaalujälgija) kanakene hoovis kurvameelselt koogutas ja maast miskit nokkis.
Mis autosõitu puutub, siis G. J. roolis täiesti hullumeelselt 120-ga (aga te peaks seda aukliku safariteed ja ananasse täistubitud ligi 30-reisijalise kuhjaga hiigelkamioone oma silmaga nägema). Ja gaasipedaaliga jõnksutas ta ka nii, et ma hakkasin poole peal sõna otseses mõttes oksele. Igast inimesest või kitsedest-kanadest-kameeleonidest möödudes vajutas ta küll signaali, aga ei soostunud suurt pidurdama mitte. Avarii või kellegi allaajamse puhul on meil kästud kiiremas korras põgeneda – teise inimese surnukssõitmine on siin kindel diable’i märk, mistõttu näib G. J. –i sõidumaneer erti jube – kui kõrvalistmel ellu jäädki, siis võidakse sind pärast kividega surnuks loopida.
Mulle meeldib A.-ga rohkem ühs meeskonas olla kui P.-ga. Ta on varem Aafrikas käinud ega ole kõige suhtes üleliia ettevaatlik ega umbusklik. P.-ga me eriti kusagil ringi ei jalutanudki, tema olekski jäänud hotellihoovi friikartuleid sööma. Niimoodi ei saa ju kohaliku kultuuri kohta suurt midagi teada.


Teisipäev, 6. detsember 2005.

P. sõidab koju. Mulle saadetakse siia tema asemele üks saksa tüdruk Anja. A. oli muidu Javier’ga ühes meeskonnas, aga nüüd on asjaolud muutunud. Ma usun, et meie koostöö saab olema sama tore kui P.-ga. Hakkasin P.-i selle nädala aja jooksul usaldama ja nüüd on mul veidike kahju, et ta ära läheb. Aga tema olukorras teeksin ma täpselt samamoodi.
A. tundus vähemalt asjalik olevat. Ah, küll kõik saab korda! Tegelikult ma ei muretse. Mulle tundub, et nüüd on kõige raskem töö juba tehtud – kohalik administratsioon ära käteldud ja enamiku suuremate parteidega ka juba kohtutud, ainult valimisjaoskonnad, meedia ja ONG-d ongi veel jäänud.

Täna ostsin meie hotelli hoovis ringi luusinud pesukausiga mama käest avokaadosid. Kaugelt paistsid need muidugi kangesti mangode moodi. Kakssada franki tükk.
P.-le avokaadod ei maitsenud. Minu meelest polnud neil väga vigagi. Määrisin neid natuke näkku ka, igaks juhuks. Enda eest peab ju hoolitsema.
Pesukausiga kirjus kleidis mamaga hotelli tagahoovis tehingut tehes selgus, et ta oli sinna kutsutud kui varustaja – ilmselt selleks, et neile tuua pisikesi punaseid pipraid, millest nad pili-pilit teevad. Me olime P.-ga nimelt just äsja restorani tellimuse sisse andnud. Ja sealsamas köögitrepil nad siis kõik lõikusid ja hakkisid, minu lemmikneegitüdruk ka (ega ma’i saagi aru, kas ta on naine või tüdruk, aga minu meelest ta kannab iga päev koolivormi), kanad jooksid ümberringi - ei tea, kas nad olid meie jaoks värskelt mõnel pea maha koksanud? – ja kokk hakkas vabandama, et söök polnud veel valmis. Mõtlesin, kas peaksin neile äkki appi lõikuma minema. Söögi valmimist see vist suurt kiirendanud poleks – et elektrit polnud, siis nad tegid seda süte peal - aga ehk oleks toit niimoodi maitsvam tulnud. Ma ei taha küll kedagi solvata, aga minu meelest see neil just ülihästi välja küll ei kuku. Panosele ka ei maitse. Kõik on nii pööraselt õline ja harjumatu. Keedetud banaanidel polnud suurt viga – need maitsesid vähemalt nagu keedetud banaanid. Ma arvan, et kui ma iga päev meie hotellis sööksin, siis oleks kaalus juurdevõtt kindlustatud. Sinna juurde käib veel igapäevane sucré- või õllejoomine, sest mahla peavad nad sageli eraldi poest tooma minema. Tegelikult peavad nad alati kõigepealt kellegi poodi saatma, sest elektrit enamasti pole ja siis pole külmkapi olemasolust ju ka suurt kasu, kõik läheks nagunii halvaks.

Homme sõidame Kinshasasse, paneme P.-i lennuki peale ja võtame A. kaasa. Oi, Olivier’l on kindlasti teise valge naise üle hea meel!