Laupaev, 3. detsember

Täna on vanaema synnipäev. Mulle meenus see alles siia kuupäeva kirjutades, sel lihtsal põhjusel, et vanaema synnipäev on ju alati talvel olnud. Yleeile oli aidsipäev, mis mulle samuti meelde ei tulnud. Vaatasin telekast hommikusöögi ajal nakatunutele pyhendatud saadet, mugisin oma igahommikust võisaia omletiga, mille on valmistanud imearmas valge pluusi ja tumesinise seelikuga krussis juustega neegritütarlaps, just nagu sellest Bertolucci filmist ― teate kyll ― ega tulnud ise selle pealegi, enne kui P. ytles, et kae, rahvusvaheline aidsipäev.
Hotellitoas on meil ka televiisor, aga see on mustvalge ja seal on ainult yks kanal, mis on suhteliselt selline, noh… kanal, kust tuleb pidevalt kas lõbus gospelkepsutamine ja käteplaksutamine (mis on algul hirmus huvitav ja naljakas, aga tyytab varsti ära) segiläbi žezyykihutuskõnedega à la ‘Priez le dieu, tous les papas, toutes les mamas, tous les frères et soeurs!’ – ja mobiiltelefonireklaamidega. Algul arvasin, et see on juhus, ent paari päevaga on mulle selgeks saanud, et eelpoolkirjeldatu on siinsele kultuurile väga iseloomulik, aga jah, objektiivset meedianalyysi selle vähese nähtu põhjal just teha ei saa.

Mis papadesse ja mamadesse puutub, siis nendega on neil siin pisut segased lood.

Eile, siis kui me yhes palees ootama pidime, pinnisin A. käest palju isiklikku infot välja – A. ytles, et ei, temal on ainult yks naine ja tema isal ka, aga vanaisal, oi oi oi!, olla olnd kaheksa naist ja viiskymmend kaheksa last ja kujutage ise ette, kui palju A.-l nyyd vendi ja õdesid on. Vahepeal tuli, justkui illustratsiooniks, yks ‘frère’ meiega juttu ajama – tema korrapäraste rehapulkhammaste rida jättis mulle muuseas täiesti kustumatu mulje. Lähemalt uurides selgus, et see ‘frère’ on ikka nagu tädi- (või noh, mitte nyyd just otseselt tädi-) poeg, aga jah, ikka nagu frère ju. Meie autojuhi Guy-Jacques’i käest pole ma veel jõudnud naiste ja muude sugulaste kohta pärida, aga tundub, et tema on ka monogaam.
Yleyldse on siin kõik kõigile mamad ja papad. Mõne kohaliku partei esimees surub sul tõsise näoga kätt ja lausub : ‘Bonjour mama !’ Viisakuse pärast peaksin õigupoolest ka vist igat esimest ettejuhtuvat mangomyyjat mamaks kutsuma, sest nii on siin lihtsalt kombeks. On aupaklikum.
Täna raporteerisime esimest korda. Võimalik, et see on alguse asi, aga mulle näis, et Panos pole just meeskonnamängija musternäidis või siis yritab ta mulle tulukesena teed näidata. Minu meelest oleksime võinud enne detailsemalt läbi arutada, mida me kirjutame, mitte et tema teeb mingi asja valmis ja mina täiendan. Osa teksti oleksin tahtnud kyll maha tõmmata, mõned väited olid mu meelest liiga ennatlikud, aga aega oli seekord väga vähe, nii et lõikude kaupa maha ei saanud midagi tõmmata. Aga see pole õnneks lõplik raport ja tegemist on nagunii kõigest esimese kolme päeva muljetega.

Palavus näib iga päevaga järjest hullemaks muutuvat. Päikese käes istumine teeb kangesti uimaseks juba hommikul kell kaheksa ja päeva esimesel poolel olemegi justkui närtsinud kaltsud, mõlemad. Toas ei olnud täna yldse elektrit, valgust pole meil siin tillukeste aknaluukide tõttu nagunii, mistõttu pidime pimedas trykkima. Higi tilkus mis kole – kui elektrit ei ole, siis puhur, mis muidu olemise vähegi talutavamaks muudab, ju ka ei tööta.
Ja Panos suitsetab nagu korsten. Ka siis, kui me töötame. Mul hakkab peale tema neljandat suitsu juba alati süda lootusetult pekslema ja keskenduda on raske, aga tema paneb rõõmsalt viienda ka veel põlema.

Täna õhtul sain siis oma esimese sääsehammustuse. Esimesed asjad on ju nii armsad, kas pole? Minu pisike armas potentsiaalne malaarialevitaja ja kollapalavikukong! Aafrika sääsed on tõesti imetillukesed, neid lihtsalt ei näegi, aga pärast on palavikku ja muret kui palju. Kui malaaria symptomid on tõesti nii jubedad, kui need kõrvalnähud, mis mul juba olid, siis mina olen nõus ennast kohe heaga kasvõi iga omiku selle kollase haisva sääsedeodorandiga kokku määrima ega kobise mitte yks raas. Sääsevõrk ripub mul ka juba teist päeva voodi kohal laes nagu baldahhiin, nii et ma magan justkui kahvatu eksootiline putukas, sedasi kenasti kookonis

Tegelikult pean ma tunnistama, et ma ei tunne siin ennast just ylihästi või turvaliselt, eriti õhtuti. Linna peale tiirutama minna pole mingit isu. Ma vist siiski kardan natuke. Ei teagi, mida täpselt. Vist nende võimalikke vaenulikke reaktsioone. Sellepärast, et mu nahavärv tõmbab tähelepanu ja et ma näen välja nagu nagu belglane. Inimene, kellel kypsiseid. Ja kõige hullem kogu selle asja juures on see, et mul ongi hetkel raha rohkem kui neil ja see tekitab mus koletut muret, sest ma pean seda valvama nagu… Ja ma olen sunnitud päev läbi autos veetma – turvalisuse pärast – ning sööma valgete inimeste restoranis, kuigi siin linnas nägime me valgeid inimesi esimest korda alles täna. Sealsamas restoranis. Neid oli kaks. Seal me einestame sellepärast, et kõht ikka kenasti kinni pysiks. Söömine on siin sellepärast nii jube, et salati peab alati taldriku äärele jätma, salat on interdit! ja piimatooted ka. Salati järelejätmine on minu jaoks kyll äärmiselt piinarikas, ent siinne halastamatu söömisreegel ytleb: Cook it, boil it, peel it, or forget about it!

Enamik kohalikke inimesi, kellega ma siin rääkinud olen, on Euroopa asjadega yllatavalt hästi kursis. Huvitav, kas see on juhus? Ainult Panos olla koristajaga juteldes (sellesamaga, kes tema WC-paberiga varusamise ära unustas) Eestit promonud, tahtnud muljet avaldada ja lausunud, et ‘kujutage ette, et minu kolleegi maal on mõnikord temperatuur madalam kui 15 kraadi’ (sest Kreekas on selline temperatuur juba hirmus kylm), mispeale koristaja imestanud, kuidas me selle yldse yle suudame elada ning pärinud, kas Eesti asub siis veel ‘kõrgemal’ kui Egiptus.
Seda ma mõtlesin, et yleeile, kui ma terrassil päevitades ja päikest nautides oma hiigeltoimikut sirvisin, tuli terve hotellipersonal mind yksteise järel päikesevarjuga päevituse eest ‘päästma’.