Kôigest (Segiläbi)

Internetiyhendusega siin Matadis just hiilata ei saa. Sellepärast siis selline auk uudistes. Ja te’i kujuta ette, kui palju mul kirjutada oleks! Aga satelliitinternetti on natuke piinlik blogeerimiseks kasutada.

Üldiselt on mul nyyd tervis jälle parem. Esimene päev Matadis oli ikka ôuduste tipp. Esiteks olin ma haige – süda oli paha ja pea käis ringi, ja nutma ajas ka konstantselt, tôenäoliselt meflokiinist. Ega ma ise polekski selle peale tulnud, aga Martin, yks tšehhi poiss jagas kohe asja ära – tal oli Burundis ka niimoodi olnud. Nojah, otsustasin, et enam ma neid tablette ei vôta, aga need môjuvad nagunii veel nädalaid tagantjärele ka. Ja malaariat nad nii vôi teisiti ära ei hoia, ainult kergendavad haiguse kulgu. Eile ytles meile piirkonna turvalisusekoordinaator, et siinne malaaria ei pidanud eriti jube olema, nii et milleks ennast vaevata.

Panosest oli esimesel päeval päris kahju kohe – kujutage ette, kui teid saadetaks mingi piripilliga kusagile pärapôrgusse, hehe, vôib ikka nôme olla kyll! Aga nyyd mul on tervis palju parem.

Täna käisime kohalikus omavalitsuses visiidil – ootasime kaks tundi koridoris, et meid vastu vôetaks, eelnevalt oli meile helistatud ja kästud KOHE kohale tulla. Meie kotid otsiti läbi. Mul hakkas päris kôhe kohe. Need automaatidega politsinikud, kes iga ukse ees seisavad, pôhimôtteliselt igas riigiasutuses, olid lihtsalt nii hirmuäratavad. Nad hoiavad oma hiigelrelvi ka kuidagi napakalt ôlgade kôrgusel, kahe käega, nagu neil oleks iga hetk vaja tulistama hakata.

Pildistada pole siin lubatud. Lihtsalt ei antud luba. No tore, et meie tôlgil tuli yldse pähe kysida, eksole, teie naiivne bloogikirjutaja poleks ise selle pealegi tulnud, et klôpsutamine vôiks kellegi meelest spionaažina näida. Aga press tormas meile kyll peale nagu haiparv, Panose käest kysiti kaamera ees paar kysimust. Mina olen ônneks naine ja mind jäeti rahule.

Väga huvitav on jälgida, kui suur on siin distants vôimu ja tavalise inimese vahel. Hirmuäratav lausa.

Panos on äärmiselt kompetentne, see rahustab mind. On seda hullu tehnikat Bosnias kasutanud ja puha. Ainult raadiosaatja meil millegipärast ei funka. No aga meil on ju satelliittelefon, nii et sellest pole hullu. Elektrigeneraatorist on meil juba praegu palju kasu olnud – elekter on siin nimelt pidevalt ära – tuleb ja läheb nagu ise tahab. Kui keskpäeval elektrit ei ole, on siinne kliima vihmaperioodist hoolimata päris hingemattev – Panosel on kogu aeg tilk nina otsas.

Mind yllatab see, et Aafrika nii kallis on. Supermarchés - mille nimi oli Didier Chic, muuseas – maksab kôik, kypsisepakist alates vähemalt kaks ja pool dollarit. Ja see selgub alles kassas. Nii et Didier Chici juurde me enam ei lähe. Otsustasin, et hakkan toituma ainult mangodest, neid on siin nii palju ja need on hullupööraselt mahlased ja head. Puuviljade pesemiseks tuleb muidugi vett keeta, aga mis teha.
Kinshasas kysisin ykskord hotelli nurgal igasugu träni myyavatelt poisikestelt, kas neil puuvilju pole ja nemad pakkusid mulle kingapaelade, wc-poti puhastusvahendi ja kôige muu kôrval konservi, millele oli kirjutatud corned beef. 'C’est ca, les fruits, surement, ça doit être çca. Ça c’est le meilleur chose qu’on a! Vous êtes sûre que vous ne voulez pas acheter ça, madame?'

Madame olen ma siin kôigile ja kôikjal. Päris naljakas ja harjumatu. 'Vous n’avez pas de biscuits, madame, s’il vous plait!' Biscuits’d hääldavad need pisikesed neegrilapsed ka niimoodi ‘biski’, et ma’i saanud aru, misasja nad mu käest nôuavad. Ü-häälik on neil vokaalikolmnurgas puudu nimelt, nii et ‘sûr’ asemel, ytlevad nad ‘sir’ ja `sécurité on sekiritee. Vot-sekiritee-isssii-e-tužuur-assiree, bo?,se-ssaa-lotel-dü-soleij.

Meie tôlk Aimé on hästi tore ja seletab kannatlikult kohalike parteide ja kristlike organisatsioonide kohta. Täna olin täiesti šokeeritud, kui salutistidest ja kimbangistidest kuulsin. Ja siis on neil siin veel mingi kristlik armee, mis näib samuti nii utoopiline. Oi, see on pikk jutt… Heh, mul on ikka vedanud, et nad mind siia Panosega on saatnud – ta on sotsiaalse suunitlusega teoloogiat ôppinud. See tuli eile söögilaua ääres välja. Nyyd ma siis tean, kust kaevata, yhesônaga. Oih, vabandust, aga jah, ma olen tôesti nii kasuahne.

Iga päev tunnen ikka jälle, kui nôme on eurooplasest kolonisaator olla. Ma ei saa aru, miks me niimoodi elame. Igas môttes. See on täiesti uskumatu. Kas me oleme mingis möttes paremad kui nemad vôi? Mida me oleme teinud selleks, et selline elu ära teenida? Palun pange maailm seisma!

Või no, tegelikult kinnitab see ikka ja jälle, et kõik need nähtused, mida mina ‘seal’ oluliseks pean, on täiesti mõttetud – pettekujutelm. Ja enda arvates olen ma sellest juba ükskord ju aru saanud, selle teadmiseks võtnud, aga oma eluga ei oska ma sellest hoolimata ikka mitte midagi mõistlikku peale hakata.

Martin helistab mulle iga päev ja kysib, kuidas meil plaažil olukord on. (Veider, et inimestega, kes samas olukorras on, vôib nii kergesti lähedaseks saada, kas pole? Koju helistamine on nii kallis ja siis helistadki kellelegi, kes saab aru ja kujutab ette, mis tunne sul parajasti on.) Aga Panosele helistab ema iga päev ja see teeb mind nii kadedaks. P.-i ema muidugi muretseb. Ei tea, milleks muretsemine õigupoolest hea peaks olema, jah? Aga kui keegi su pärast ei muretse, siis pole nagu … siis on lõpmatult mõttetu tunne. Ja niimodi muretseda saavad ainult emad mu meelest. - Oi, no see eelmine lause kukkus küll haledalt « kas ee-ema süü-üdant tunned saa » välja, aga tõesti - veider, kui mu ema vanasti muretses, siis tundus see nii naljakas ja totter, aga nüüd, kui keegi sellisel määral ja moel mu pärast ei muretse, siis on elu kuidagi tühi ja üksildane. Vahepeal mulle tundus, et T.van E. ikka muretseb mu pärast ka niimoodi, aga see vist oli illusioon. Sest niisugune muretsemine ei saaks eales ära kaduda. Nii et ma kõpitsen õhtuti kahvliga vihaselt saka-sakat, kui Panose telefon jälle k6liseb, teen taldrikusse kujuteldavaid manjokipeenraid ja üritan kibestumust kohaliku aleksandrimaitselise Primusega alla loputada. Kõik läheb ainult paremaks, onju, kõik saab korda...

Vôrreldes Mbuji Maiga, kus Martin Nôudliku-C.-ga viibib, oleme me tôesti la plage’ile sattunud. Sinine tsoon, yhesônaga. Ma’i tea, kas ma olen äkki juba maininud, et olin algul pisut pettunud, et mind Sud-Kivusse vôi Katangasse vôi Equateuri regiooni ei saadetud. Kohale jôudes selgus muidugi, et ekstreemsust on esimese Aafrika reisi jaoks täiesti piisavalt, aga, see on pikem jutt. Kunagi teine kord ehk kirjutan vôi… kui ei kirjuta, siis pole sellest ka midagi – siinset elu peab ikka ise nägema!