Esmaspäev, 5. detsember 2005.

Hommikul selgus, et P.-l on kodus tõsine jama. Ma imestan, kuidas ta üldse suudab sellise murega töötada. Ta on tõesti hirmus tubli. Hoopis mina ei suutnud täna keskenduda ja küsisin küsimusi, millele kõnelejad olid juba enne vastanud. Aeg-ajalt mulle tundub muidugi kohalike inimeste aktsent ka pisut arusaamatu, eriti intonatsiooni poolest.

Eile sain teada, et mai-maid söövad inimesi. Põmm! Oot, ärge nüüd ehmatage, armas bloogikiibitseja, sest mina viibin parajasti regioonis, kus elavad bakongod.

Kohalik konfliktiskeem hakkab mu peas ka juba vaikselt mingit konkreetsemat kuju võtma. Ainult parteide nimekirja pealkiri on endiselt Pêle-mêle.

Mu kaunis jõuluks-koju-unistus on nüüd vist jälle rohkem kui aasta aja kaugusel. Tore küll, eksole? Ma tean, et minust pole just kena jätta oma kallid lähisugulased sedasi kahekesi kuuse alla konutama, aga hetkel ei saa ma ka suurt midagi enam muuta. Kardan, et neil võib päris õudne tunne olla. Eelmisel aastal oli vähemalt T.van E. kohal ja askeldas ja seetõttu ei tundunud kontrast nii suur...
Ohh, jah, kui on mingi aeg, kus ma tunnen kohustust kodus olla, siis on need jõulud. Praeguse arvestusega jõuan tagasi aga alles 31. detsembril ja siis ka õhtupoolikul. Mingit suurt mürtsu ja pidu vist seekord ei jõua ette planeerida, aga bussis uut aastat vastu võtta nagu ka ei tahaks. Või üksi Tartus...
Aga kõigepealt tuleb uue aastani elus püsida, jõudsalt kõhulahtisust ja malaariat vältida ja vaadelda. No sel nädalal peaks elu ringireisimise tõttu ka pisut huvitavamaks muutuma.

Eilse päeva ainus lõbus hetk oli jutuajamine Olivier’ga. Kõigepealt ütles ta, et oli mind eile televiisorist näind ja küsis siis otse, mis usku ma olen ja kas ma oleks nõus usku vahetama, noh, kui ee... vaja peaks olema. Olivier’ ise on katoliiklane, kutsus mind kõigepealt kirikusse ja siis enda juurde külla. Rahu-rahu! Ma ei läinud, ütlesin, et pean enne ülemuse käest luba küsima. Mis kirikusseminekusse puutub, siis oli see ka sulatõsi, arvestades sellega, kui susas siin kõikvõimalikud religioonid ja parteid omavahel on. Olivier’ väitis täitsa keerutamata, et tahab valge naisega abielluda ja nii edasi ja edasi, maksku mis maksab CDR-ist lahkuda ja küsis ilma keerutamata, kuidas mul perekonnaseisuga lood on ja kui palju lennupilet Eestisse maksab. Olin kõigepealt siiralt sürpreneeritud, siis ülimalt divertiseeritud, nii et kui ta selle abielu jutu juurde jõudis, siis ei suutnud ma enam naeru tagasi hoida ja hakkasin häbi tundmata kõva häälega kõkutama. Pealegi tuli mulle meelde sel suvel nähtud hollandi dokumentaalfilm, kus yhe hollandlanna keskaafrikavabariigi (oli vist?) päritolu mees sai surma ja kuidas siis kohalike tavade järgi oleks pidanud tema mehe vend ta endale naiseks võtma ja teda ülal pidama hakkama.
Hajameelsusehoos unustasin küll kahjuks Olivier’ käest täpsustamata, mitmes naine mul siis oleks au olla, kui... Nojah, aga küll formaalsusi jõuab veel täpsustada, eksole – Olivier’ töötab meil siinsamas Soleil’ hotellis nimelt.

Oi, teate, ma tunnen Tartust puudust. Seda enam, et mõningad sealsed arengud on jõudnud etappi, milles tahaksin ise ka osaline olla.
Kooli pärast on muidugi kripeldised... aga ärme sellest parem räägime. Ei ole ju mõtet kahetseda, onju?
Ei, ei ole.

Pyhapäev, 4. detsember 2005.

Ükskõik, mida siin ka ei teeks, ühel hetkel läheb alati elekter ära. Pimedus saabub. Aga mõnikord aitab see meil Panosega ka tuju üleval hoida. See on lihtsalt naljakas – kirjutad raportit ja ühel hetkel, äkki – klõps! – kogu linn kottpime.

Siin on palju sisalikke. Nad tulevad isegi tuppa. Praeguseni on mul oma tagasihoidlikus kambris olnud au tervelt kolme isendit võõrustada. Üks oli selline pisike kollakaspruun, täpselt vannitoa kahhelkividega ühte karva, ainult silmad olid tal sellised tumedad, nagu nööbid, teine oli märksa jurakam, kükitas vannitoa akna ja sääsevõrgu vahel ja kolmandat nägin täna hommikul mööda lage kardinapuu taha hiilimas. Ta polnud küll hiigelsuur, nii umbes kümmekond sentimeetrit pikk kõigest (koos sabaga loomulikult), aga ta on pisut lärmakas -krooksub veel praegugi seal akna kohal.
Sisalikud teevad siin mingit imelikku häält, tõesti, minu meelest meenutab see kõige rohkem justkui hingeldamist.
Te kindlasti imestate, kust nad sisse saavad, aga mina tean täpselt, et kapi kõrval, selle mittetöötava konditsioneeri ja seina vahel on mitme sentimeetri laiune pragu. Õigupoolest on nad seina lihtsalt üsna suvalise kuju ja suurusega augu lõhkunud ja mittetöötava konditsioneeri sinna sisse toppinud.