Esmaspäev, 19. detsember 2005.

Ma pole eluski näinud nii palju:
päikesevarjudega naisi,
kirevates hõlstides naisi, lapsed riidetükiga selja peale seotud,
tittesid rinnaga toitvaid naisi,
rasedaid naisi.
Täna tundus pealegi, et kõik on kõike korraga.
Väikesed ema seljas tudivad või njäuguvad sakrisjuukselised neegribeebid on muidugi lõpmata armsad, aga...
Niisiis tekkis meil A.-ga täna idee annetada oma esmaabikarpidest leitud kondoomid (kahe peale kokku 24!) sinnasamasse külla.

Nägin teel umbes kümmet valgeksvõõbatud nägudega inimest, kes kandsid riiete asemel seljas kartulikoti moodi asjandusi. Meie tõlk seletas, et tegemist on mingi sektiga, kes ennast ei pese. Mehed ei tohtivat ennast kohe üldse pesta ja naised, noh nii - natukene, vahel harva. Sekti nime olen kahjuks unustanud.
Selgus huvitav tõsiasi – meie tõlk Aime on mind tiigrite asjus siiski ninapidi vedanud. Täna teatas mu kolleeg A., kes on palju reisinud ja seepärast tiigrite jutust hämmingusse sattus, et tiigrid elavad ju hoopis Aasias. Et Aime väitis ikka kangekaelselt, et neil neid elajaid siin ikka jagub, taipas mu kolleeg viimaks küsida, kas need tiigrid on neil siin ikka triibulised. Ja mis selgus – EI ! Miks triibulised ! Tiigrid on ju täpilised ! On alati olnud ka ju ! Kuidas nüüd äkki triibulised? Need on ju needsamad tiigrid, teate küll, kes on hästi arglikud ja ennast puu otsa ära peidavad, mis on ka peamine põhjus, miks neid veel maha notitud ei ole.

Pühapäev, 18. detsember 2005

Tänase päeva põhiküsimused (lühidalt, tähtsuse järjekorras):
1. Kas see, ee... kuidas ta nimi nüüd oligi see eee... Referendum - kas see on mama või papa üldse, ah?
2. Kas keegi, öelge kohe, kas ja kes on teda oma ihusilmaga näind, ma küsin? (No vat, mis ma ütlesin, eksole, et ei ole!) Kas teil, lugupeetud mama, pole juhtumisi tema fotot ?
3. Aa, palun olge nii lahke, mama, öelge palun, millisesse pareteisse Monsieur le Referendum kuulub ? (Ja ega ta äkki Kabila parteis pole ?)
4. Kulge, mama, kui mina seda inimest ei tunne, kuidas ma saan siis tema poolt hääletada üldse, ah ?
5. Ja no, oletame, eksole... oletame, et mina annan oma hääle Monsieur le Referendumi poolt, eksole, öelge, mis siis muutub ?
6. Ja lugupeetud mama, palun andke natuke raha ka !

Laupäev, 17.detsember 2005.

Täna on mu kõige kallima lähisugulase sünnipäev.
Homme on meil siin kõige vaevarikkam ja pikem tööpäev, mis algab juba kell pool viis ning arvata võib, et peame järgmise hommikuni ringi trallima ja vaatlema. Tegelikult on terve viimane nädal olnud hirmus töine ja tihe. Mul pole nende päevade jooksul peaaegu ühtki tundi üksiolemiseks ja järelemõtlemiseks aega olnud, või kui, siis ainult natuke, unetundide arvelt.
Tahtsin teile ühe uskumatu tõiga avaldada, armas bloogikiibitseja. Võtke enne kenasti istet. Nii. Põmm! Siit see tuleb: mina vastutan meie meeskonnas algusest peale finantside ja raamatupidamise ja kogu tšekimajanduse eest.
Noh? Ah? Kuidas on? Ehmatasite kindlasti. Aga minu meelest on täitsa tore õppida midagi uut. Ma tahan näha, kas ma olen lõppude lõpuks võimeline vastutama või ei. Ja raha- ja täpsusepõlgusest tuleks ka üle saada, ma arvan. Ma usun, et ma olen seekord võimeline ennast ületama.
Kohati on arvepidamine hirmus keeruline. Eriti seepärast, et meie meeskonna šokolaadimehed panevad sageli iseenestmõistetavalt ülejääva summa taskusse või ostavad selle eest küpsist (tšekiküsimise koha pealt oleme me suutnud nad õnneks juba välja drillida) ja pärast on raha alati natuke puudu. Sada franki siit ja sada sealt. Aga mulle ei meeldi tige rahaahne mama olla ja sellepärast ma ei suuda neid hästi paika panna.
Hommikusöögi ajal vaatasime TV 5-st (Quebeci kanal, muuseas) uudiseid - Kinshasas on endiselt 32 kraadi sooja -, mis pani mind AK ja üldse eesti uudiste järele õhkama ning kahjatsema kõiki neid lugematuid kordi, kus ma kodus olles uudistesaatele vilistanud olen. Vaevalt sain selle välja öelda, kui ekraanile ilmusid kahtlaselt tuttavates rahvariietes tädid ning kostma hakkas mingi paljukuuldud taruiraraa-muusika. Jõudsin mõelda, et kas tõesti!, kas tõesti on see uimane ehteestirahvaviisilik meloodiajupike ka rahvusvaheline – Põdra majaga ma juba elasin Belgias sellise šoki üle –, kui ekraanile ilmus plakat kirjaga "Saaremaa tarbijate ühistu", misjärel näidati Tallinna vanalinna ja laulukaart ja muid ootuspäraseid kaadreid ning ekraanile afišeerus "TV 5 en Estonie". Mul hakkas äkitselt kole kahju, et ma usklik ei ole. Sõukest kokkusattumust ei saa ju niisama lihtsalt olla, kas pole?
Ei tea, mida ma homme hommikusöögiks soovima peaks?
Aa, rukkileiba! Palun! Omlett ja v6isai ajavad mul juba kolmandat pàeva jàrjest sydame pahaks.
Eile internetis olles kuulsin pealt, kuidas üks noor papa ja veidi vanem mama põhiseaduse üle vaidlesid. Noor nolgist papa ütles, et see seadus on muidu tore küll, aga tema ei saa ikka poolt hääletada, sest article quatorze – sur la parité des hommes et des femmes – on ju täiesti ennekuulmatu lora, mispeale vanem mama lõi plärtsti rusika lauale ja lausus, et tema läheb vott ommepääv turule ja võtab kõik mamad kokku ja vat lähvad ja hääletavadki just selle pärast seaduse poolt.
Nii nad vaidlesid ja õiendasid ja lärmasid oma kena pool tundi, lõpuks hakkas A. vanemat mama kaitsma ja too oleks noorele papale peaaegu käsipidi kallale läinud. Tundsin ennast väga lõbustatuna. Nii isekat ja lolli juttu nagu see papa seal ajas, pole ammu olnud au kuulda. Täitsa lõpp!

Meil on nüüd lõpuks linna kaart. Otsisime seda siin nagu tikutulega taga, ei leidnud kusagilt. (Matadis on muuseas ametlikel andmetel ligi poolteist miljonit elanikku, mitteametlikel aga umbes 4-5 miljonit – rahvaloendust pole ammu olnud.) Lõppeks saime seda vaadata! kohalikus geograafia instituudis, kus A. selle oma digifotokaga jäädvustas, et hiljem välja printida. Hullumaja puhvet, ma ütlen!