21.detsember, kolmapäev 2005

Väga kummalised sõnumid. Kodumaalt endiselt varsti juba kuu aja pikkune vaikus. Siit smsid assassööridelt, kes elus edeneda soovivad ja edasiseks arenguks nõu küsivad. Ma ei saa aru, mis nõuandja mina arengu koha pealt olla saan! Püha müristus küll! Kesse üldse saab ja võib teist inimest selles vallas nõustada? Igaüks peab ikka ise oma mudast välja roomama. Olen shokeeritud. See on see, kui nõustud jagama oma visiitkaarte inimestele, keda sa ei tunne!
Pealegi ei mäleta ma enam täpselt, kas see oli esimene assassöör, kes koolimaja katuse jaoks raha küsis või hoopis too, kellel arvutamise ja kaartide sorteerimisega raskusi oli.
Ja tänane kohtumine oli ka täielik kino. Vahepeal, kui nad kätega vehkima, üksteisest üle karjuma ja agressiivselt kokutama hakkasid, läks mul märkmete tegemine täiesti meelest ära – vaatasin seda kõike pealt nagu teatrietendust ja mõtlesin P.-i moodi rõõmsalt, et näe, inimestegalerii muudkui täieneb pidevalt. Kui niimoodi suhtuda, siis tundub kõik palju toredam.

Kangesti tahaks kikongo ja selle lugematute dialektide kohta rohkem teada saada. Aime on muidu küll kõige kohta hirmus hästi informeeritud, aga grammatiliste ja foneetiliste detailide koha pealt ei suuda ta minu vajadusi kahjuks rahuldada.
Mulle tundub, et neil on siin mingi veidrat sorti sulghäälik (t), mille puhul sulg küll moodustatakse, aga vallandumisfaasi ei ole. Ma olen kunagi sellise hääliku spektrogramme näinud ka, aga hetkel ei saa ma seda asja kuidagi välja selgitada. Kahju, et lindistada ei ole võimalik!

Imestan A. tugevuse üle. Ta on tõepoolest ülemuseks lausa loodud. Mina võin muidugi hea meelega olla alluv, aga alluda on kerge ainult seda sorti inimestele, kes on sinust igas mõttes targemad. Rumalavõitu ülesandeid on äärmiselt tobe täita. Vabandust, aga tõesti. Kisub kemplemiseks ja vaidlemiseks.
Aga tundub, et igasugune koostööd pärssiv omadus on mõningate muude protseduuride puhul tõeline kingitus. Olukordades, kus mina tuimalt suud maigutaksin ja alla annaksin, suudab A. end sajaprotsendiliselt kehtestada. Näiteks võib ta altkäemaksu kümnelt dollarilt viiele tingida, selle kohta riigiasutuse templiga tsheki nõuda ning vastava ametniku käest allkirja ja kontaktandmetega asjakohase seletuskirja ka veel välja pressida. Mul jääb tema otsusekindlust nähes alati suu lahti. A. on tõesti selline naisterahvas, kellelt on palju õppida. Ta saab alati kõik, mida tahab.

20. detsember, teisipäev 2005.

Tahtsin teile just kirjutada, et noor ja isekas internetiadministraatorist papa, kes täna minu käest kingitust nõudis, olla ikka seaduse poolt hääletanud, ent just praegu hakkas nii kõvasti vihma sadama, et mind lausa kisub välja rajusaju kätte tilpnema.
Vihm on üks lahedamaid asju maailmas, mida ma tean.
Siin lõhnab see veel palju isuäratavamalt kui Eestis. Se’n selline imalmagus aroom, mida ma pole õieti kunagi varem tundnud. Meenutaks justkui puudrit.
Sadu kostab tuppa täpselt nii, et tahaks kardinad eest tõmmata ja veenduda, et akna taga ei ole suurt koske – selline kõrvulukustav kohin ja pahin! Oranzikas savine vesi tulvab lõbusate karglevate lärmakonnadega koos mäest alla, mis lubab arvata, et nad vähemasti ei räuska täna õhtul mu akna all. Korralik tuuletõmbus peale lämbet saunapäeva on õnneks väga kosutav. Ma arvan, et ma olen tõega puhkuse ära teeninud.

Uuuu, tunnen juustust, keefirist ja jogurtist tulist puudust. Ja armsa sünnipäevalapsest bloogikiibitseja häält tahaks kuulda, aga telefon teeb jonnakalt tuut-tuut-tuut.

Sinisele totakale kiivrile, mis on mõeldud juhuks, kui keegi meid tulistama peaks hakkama (no ei tea, millal see veel peaks juhtuma ja kes garanteerib, et ma peale esimest lasku veel elus olen ja autopagasnikust oma kiivri ja kuulikindla vesti kenasti kätte saan), olen lõppeks leidnud palju mõttekama kasutusviisi – see on täiesti ideaalne mangokorv. Ei tea, kesse keniaalne tisainer oli? Aplodeerin õhinal!
Olen mangodest, avokaadodest ja ananassidest totaalses vaimustuses. Huvitav, kuidas ma varem ilma nende puuviljadeta elada olen saanud? Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas ma varem ilma hambatikkudeta elada sain – mangod on nimelt väga kiulised ja kohalikud elanikud on minu meelest nende söömiseks kohastunud – millega muidu seda vahvat hambumust seletada.

Pikima tööpäeva parim nali oli õhtul, kui OUIde, NONide ja NULide taustaks kostis kõrvalmajast ligi kolm-neli tundi ühtejutti mingi vali disko, mis meenutas kõige rohkem Genialistide Helena Vanje nimelist lugu. Muigasin endamisi, aga pidin ikka tõdema, et just sellele see tõepoolest sarnles kõige enam. Tapvast uudishimust ajendatuna küsisin siis Aimé käest, mis pänd see neil selline on siin (Ohh, nüüd raporteerin, et elekter läks jälle ära ja müristab täiesti koledal kombel) ja selgus, et pändi nimi on église catholique. Nii et pole mingi ime, et kirik siin nii populaarne väljaskäimise koht on.

Paarile jaburale küsimusele pean ka vastama. Ei oska küll õieti, aga tumm kah ei taha olla.
Mis tähendab, mis ma teen!
Otse loomulikult istun oma elektrigeneraatori ja stabilisaatori kõrval, südantpööritamapanevas bensiinihaisus ja trükin voolava higi kiuste, veepudel ja arahhiisipähklid käeulatuses.
Küsin Aime käest naiivselt ja ettevaatlikult, kas tema magab ka põrandal mati peal või on tal kodus voodi. Ta hakkab naerma, ütleb, et on Lumumbashist ja magab ikka voodis.
Kamandan Guy Jacques’i hilisõhtul sõitma kottpimedast “saunast” kottpimedasse dzunglisse, kümnete kilomeetrite kaugusele (sellepärast, et ma selle teise, palju tõhusama telefoni koos raadiosaatjaga hajameelselt hotelli olen unustanud), kusagile mäe jalamile, selleks et raporteerida, et me oleme elus, teadmata, mis tagasiteel järgmises kurvis ees ootab. Aga ärge muretsege, armas bloogikiibitseja, Guy Jacques’il on, erinevalt valdavast kohalikust trendist, juhiload olemas.
Võpatan, lehvitan ja karjun “Bonjour bonjour, ça va bien, et vous!”, kõigile võhivõõrastele möödujatele, kes mind tänaval nimepidi tervitavad. Ehmatan ja kiirendan sammu, kui mõni järjekordne tüüp pimedal pissihaisusel uulitsal « He, malembe ! » hüüab. Kui ühe sõna tähendust tead, siis märkad ka, kui sageli sulle seda järele karjutakse ning siis näib, et võibolla oleks parem olla õndsas teadmatuses.