Jeesus kyll!

Käisime katoliku kirikus lingalakeelsel missal. Väga naljakas oli. Missa algas valgetes hõlstides preestritearmee sissetantsuga koori saatel. Umbes kümme inimest, sedasi hoogsalt, sambarütmis. Kõige esimese käes oli rist, teiste käes mingid oda moodi asjandused ja viiruk ning need, kellel parajasti midagi käes polnud, hõljutasid siis käsi sedasi veidralt muusika taktis.
Mind pani imestama, et nad olid kirikusse võimenduse ja elektrikitarri tarinud, mistõttu kõik see meenutaski rohkem popmuusikakontserti kui jumalateenistust. Preestrid ja co olid justkui esitantsijad ja koor kargles ja plaksutas sealsamas k6rval eksalteerunult käsi ning inimesed kirikus samamoodi. Me püüdsime siis ka plaksutada nii nagu nemad, aga pidevalt läks sassi, sest rütm oli liiga keeruline.
Kirik oli äärmiselt belgia kirik – punastest tellistest ka – aga ootuspärast katoliku nänni ja kulda oli justkui vähevõitu. Ainult see, teate küll, see ee... traditsiooniline asjandus.... heinte sees... jeesukse sõim ja Maarja ja Joosep, lolli näoga lammas, kõvera kepiga mees - nagu ikka – need olid nad mässinud kulla ja karra ja vilkuvate diskotulede sisse ning paigutanud kenasti bananier’de alla. Comme il faut! Disotuled ja värvimuusika osutusid hiljem hirmus vajalikuks - see oli siis, kui nad valguse ära kustutasid, käed üles tõstsid ja täiest kõrist kiljuma ja huilgama hakkasid.

Tekstist ma muidugi aru ei saand, ainult seda panin tähele, kuidas preester referendumist rääkides justkui pisut endast välja läks ja ilmselget rahulolematust üles näitas. Poole peal tundus, et me Carolinaga oleme nende jaoks samasugune atraktsioon nagu nemad meie jaoks. Inimesed vaatasid kuidagi uudishimulikult. Yks väike umbes viieaastane tüdruk täispuhutava jõuluvanaga keeras ennast eespingis lausa ümber ja muudkui jõllitas meid ammulisui. Aga tema vähemalt ei hakanud nutma nagu need kaks mudilast, kelle ma eelmisel nädalal yhes kylas oma kahvatu olekuga kogemata poolsurnuks ehmatasin.

Tegelikult mulle kangesti meeldis seal. Polnud selliseid valevagasid n2gusid, k6ik olid r66msad ja elasid kaasa. Ma ei saa aru, miks jumalateenistus peakski s6uke synge saladuslik v2rk olema. Ja oelge, miks popkontserdi vorm siis sobima ei peaks. Aga no mis 6iendaja mina siin olen, ma pole ristitudki...

J6ulud Kinshasas

Eile sai siis j2lle yle hulga aja h2sti syya. Magustoitu ja veintsi ka.

Istusime seitsmekesi suure laua ymber - portugallane, rootslane, sakslane, prantslane, kreeklane, kambodzalane ja eestlane - ja igayks r22kis, kuidas neil seal j6ulude pidamine ja uue aasta vastuv6tmine k2ib. Prantslane ytles, et tema pole viimased kaheksa aastat j6ulu ja uue aasta paiku kodus olnudki, ja et nigu ei m2letagi eriti, et kysigu me parem, kuidas Georgias v6i Ukrainas j6ule peetakse. Kreeklane lausus, et tema on samamoodi k6ik need aastad jooksus olnud ja sel korral saabub uus aasta talle lennukis, teel Tel Avivi, aga et muidu syyakse Kreekas 25. detsembril kala ja minnakse 6htul diskoteeki. Rootslane r22kis, kuidas kell kolm j22b kogu riik laksti seisma, v6tab pudelist oma halvaksl2inud kala v2lja ja vaatab telekast Disney tegelastega j6ulusaadet. Et portugalis syyakse ka kala, tellisin solidaarsuse m6ttes tilapia meunier` moodi, kastme ja kartulipudruga. Toit oli nii hea, et pidin otsad andma.

P2rast s6i rootslane k6igi shokolaadimagustoidu ylej22gid nahka (et kirikus oli o:ine missa ainult ladina- ja prantsusekeelne, lykkasime selle atraktsiooni yhe pa2eva v6rra edasi) ja l2ksime igayks oma hotellituppa.

Teel jagas kambodzalane t2navalastele autoaknast kingitusi, mis oli nii armas mu meelest. V2ike kook ja mahl ja bon noel. M6ned lapsed t2nasid kenasti ja viisakalt. Ja siis oli seal karkude ja yhe jalaga poiss, kes seisis v2rava najal ja sellele tahtis kambodzalane ilmtingimata ka kooki anda, aga kui autoga l2hemale s6itsime, siis tormas kole riiakas puberteetikute kamp kohe ligi ja kukkus h2sti agressiivselt kooke ja mahlu n6utama - nad l2ksid omavahel l6plikult kaklema ka veel - kakskymmend k2tt pisteti autoaknast sisse ja kyhveldati kingitused tasku. Ja kambodzalane jagas k6ik kuuskymmend lahkelt 2ra, aga p2rast oli neil neid siiski puudu. Ja sellelt karguga poisilt kahmati ikkagi kook ja mahl k2est 2ra. Kambodzalane kannatas kyll naeratades viis minutit, aga oli l6puks sunnitud autoakna kinni kruvima.

Mul ei l2he see pilt enam meelest 2ra.

Hotellis l2ksin oma roosasse salle de baini, lasin vanni sooja vett t2is ja m6nulesin seal 6ndsalt. Kaifisin seda tunnet, et t2na 6htul ei pea midagi tegema. Et v6ib lesida ja m6telda. Nii hea oli olla.

Saatsin paar s6numit - selgub, et mul on toakaaslase kandidaate nyyd tervelt kaks - ja m6tlsin, et v6ibolla ma olengi paari p2eva p2rast valmis oma hiigelvoodiga tuba kellegagi jagama. Argentiinlase Anaga n2iteks. Meil oli nii tore. Ta on 53-aastane, n2eb v2lja nagu 32 ja k2itub nagu 23. Ja samas on temas olemas see miski, mis mind m6nede vanemate naiste puhul k2rbsepaberina ligi t6mbab - see, mis paneb neid m6nikord haruharva sulle telefonis ma fille ytlema, midagi, mida ma tahan alati uuesti kogeda. Ei tea, kas ma kunagi saangi sellest asjast lahti?

Nii et polegi nii kurb ja yksildane nagu ma kartsin. Aga ma igatsen ikka.

21.detsember, kolmapäev 2005

Väga kummalised sõnumid. Kodumaalt endiselt varsti juba kuu aja pikkune vaikus. Siit smsid assassööridelt, kes elus edeneda soovivad ja edasiseks arenguks nõu küsivad. Ma ei saa aru, mis nõuandja mina arengu koha pealt olla saan! Püha müristus küll! Kesse üldse saab ja võib teist inimest selles vallas nõustada? Igaüks peab ikka ise oma mudast välja roomama. Olen shokeeritud. See on see, kui nõustud jagama oma visiitkaarte inimestele, keda sa ei tunne!
Pealegi ei mäleta ma enam täpselt, kas see oli esimene assassöör, kes koolimaja katuse jaoks raha küsis või hoopis too, kellel arvutamise ja kaartide sorteerimisega raskusi oli.
Ja tänane kohtumine oli ka täielik kino. Vahepeal, kui nad kätega vehkima, üksteisest üle karjuma ja agressiivselt kokutama hakkasid, läks mul märkmete tegemine täiesti meelest ära – vaatasin seda kõike pealt nagu teatrietendust ja mõtlesin P.-i moodi rõõmsalt, et näe, inimestegalerii muudkui täieneb pidevalt. Kui niimoodi suhtuda, siis tundub kõik palju toredam.

Kangesti tahaks kikongo ja selle lugematute dialektide kohta rohkem teada saada. Aime on muidu küll kõige kohta hirmus hästi informeeritud, aga grammatiliste ja foneetiliste detailide koha pealt ei suuda ta minu vajadusi kahjuks rahuldada.
Mulle tundub, et neil on siin mingi veidrat sorti sulghäälik (t), mille puhul sulg küll moodustatakse, aga vallandumisfaasi ei ole. Ma olen kunagi sellise hääliku spektrogramme näinud ka, aga hetkel ei saa ma seda asja kuidagi välja selgitada. Kahju, et lindistada ei ole võimalik!

Imestan A. tugevuse üle. Ta on tõepoolest ülemuseks lausa loodud. Mina võin muidugi hea meelega olla alluv, aga alluda on kerge ainult seda sorti inimestele, kes on sinust igas mõttes targemad. Rumalavõitu ülesandeid on äärmiselt tobe täita. Vabandust, aga tõesti. Kisub kemplemiseks ja vaidlemiseks.
Aga tundub, et igasugune koostööd pärssiv omadus on mõningate muude protseduuride puhul tõeline kingitus. Olukordades, kus mina tuimalt suud maigutaksin ja alla annaksin, suudab A. end sajaprotsendiliselt kehtestada. Näiteks võib ta altkäemaksu kümnelt dollarilt viiele tingida, selle kohta riigiasutuse templiga tsheki nõuda ning vastava ametniku käest allkirja ja kontaktandmetega asjakohase seletuskirja ka veel välja pressida. Mul jääb tema otsusekindlust nähes alati suu lahti. A. on tõesti selline naisterahvas, kellelt on palju õppida. Ta saab alati kõik, mida tahab.

20. detsember, teisipäev 2005.

Tahtsin teile just kirjutada, et noor ja isekas internetiadministraatorist papa, kes täna minu käest kingitust nõudis, olla ikka seaduse poolt hääletanud, ent just praegu hakkas nii kõvasti vihma sadama, et mind lausa kisub välja rajusaju kätte tilpnema.
Vihm on üks lahedamaid asju maailmas, mida ma tean.
Siin lõhnab see veel palju isuäratavamalt kui Eestis. Se’n selline imalmagus aroom, mida ma pole õieti kunagi varem tundnud. Meenutaks justkui puudrit.
Sadu kostab tuppa täpselt nii, et tahaks kardinad eest tõmmata ja veenduda, et akna taga ei ole suurt koske – selline kõrvulukustav kohin ja pahin! Oranzikas savine vesi tulvab lõbusate karglevate lärmakonnadega koos mäest alla, mis lubab arvata, et nad vähemasti ei räuska täna õhtul mu akna all. Korralik tuuletõmbus peale lämbet saunapäeva on õnneks väga kosutav. Ma arvan, et ma olen tõega puhkuse ära teeninud.

Uuuu, tunnen juustust, keefirist ja jogurtist tulist puudust. Ja armsa sünnipäevalapsest bloogikiibitseja häält tahaks kuulda, aga telefon teeb jonnakalt tuut-tuut-tuut.

Sinisele totakale kiivrile, mis on mõeldud juhuks, kui keegi meid tulistama peaks hakkama (no ei tea, millal see veel peaks juhtuma ja kes garanteerib, et ma peale esimest lasku veel elus olen ja autopagasnikust oma kiivri ja kuulikindla vesti kenasti kätte saan), olen lõppeks leidnud palju mõttekama kasutusviisi – see on täiesti ideaalne mangokorv. Ei tea, kesse keniaalne tisainer oli? Aplodeerin õhinal!
Olen mangodest, avokaadodest ja ananassidest totaalses vaimustuses. Huvitav, kuidas ma varem ilma nende puuviljadeta elada olen saanud? Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas ma varem ilma hambatikkudeta elada sain – mangod on nimelt väga kiulised ja kohalikud elanikud on minu meelest nende söömiseks kohastunud – millega muidu seda vahvat hambumust seletada.

Pikima tööpäeva parim nali oli õhtul, kui OUIde, NONide ja NULide taustaks kostis kõrvalmajast ligi kolm-neli tundi ühtejutti mingi vali disko, mis meenutas kõige rohkem Genialistide Helena Vanje nimelist lugu. Muigasin endamisi, aga pidin ikka tõdema, et just sellele see tõepoolest sarnles kõige enam. Tapvast uudishimust ajendatuna küsisin siis Aimé käest, mis pänd see neil selline on siin (Ohh, nüüd raporteerin, et elekter läks jälle ära ja müristab täiesti koledal kombel) ja selgus, et pändi nimi on église catholique. Nii et pole mingi ime, et kirik siin nii populaarne väljaskäimise koht on.

Paarile jaburale küsimusele pean ka vastama. Ei oska küll õieti, aga tumm kah ei taha olla.
Mis tähendab, mis ma teen!
Otse loomulikult istun oma elektrigeneraatori ja stabilisaatori kõrval, südantpööritamapanevas bensiinihaisus ja trükin voolava higi kiuste, veepudel ja arahhiisipähklid käeulatuses.
Küsin Aime käest naiivselt ja ettevaatlikult, kas tema magab ka põrandal mati peal või on tal kodus voodi. Ta hakkab naerma, ütleb, et on Lumumbashist ja magab ikka voodis.
Kamandan Guy Jacques’i hilisõhtul sõitma kottpimedast “saunast” kottpimedasse dzunglisse, kümnete kilomeetrite kaugusele (sellepärast, et ma selle teise, palju tõhusama telefoni koos raadiosaatjaga hajameelselt hotelli olen unustanud), kusagile mäe jalamile, selleks et raporteerida, et me oleme elus, teadmata, mis tagasiteel järgmises kurvis ees ootab. Aga ärge muretsege, armas bloogikiibitseja, Guy Jacques’il on, erinevalt valdavast kohalikust trendist, juhiload olemas.
Võpatan, lehvitan ja karjun “Bonjour bonjour, ça va bien, et vous!”, kõigile võhivõõrastele möödujatele, kes mind tänaval nimepidi tervitavad. Ehmatan ja kiirendan sammu, kui mõni järjekordne tüüp pimedal pissihaisusel uulitsal « He, malembe ! » hüüab. Kui ühe sõna tähendust tead, siis märkad ka, kui sageli sulle seda järele karjutakse ning siis näib, et võibolla oleks parem olla õndsas teadmatuses.

Esmaspäev, 19. detsember 2005.

Ma pole eluski näinud nii palju:
päikesevarjudega naisi,
kirevates hõlstides naisi, lapsed riidetükiga selja peale seotud,
tittesid rinnaga toitvaid naisi,
rasedaid naisi.
Täna tundus pealegi, et kõik on kõike korraga.
Väikesed ema seljas tudivad või njäuguvad sakrisjuukselised neegribeebid on muidugi lõpmata armsad, aga...
Niisiis tekkis meil A.-ga täna idee annetada oma esmaabikarpidest leitud kondoomid (kahe peale kokku 24!) sinnasamasse külla.

Nägin teel umbes kümmet valgeksvõõbatud nägudega inimest, kes kandsid riiete asemel seljas kartulikoti moodi asjandusi. Meie tõlk seletas, et tegemist on mingi sektiga, kes ennast ei pese. Mehed ei tohtivat ennast kohe üldse pesta ja naised, noh nii - natukene, vahel harva. Sekti nime olen kahjuks unustanud.
Selgus huvitav tõsiasi – meie tõlk Aime on mind tiigrite asjus siiski ninapidi vedanud. Täna teatas mu kolleeg A., kes on palju reisinud ja seepärast tiigrite jutust hämmingusse sattus, et tiigrid elavad ju hoopis Aasias. Et Aime väitis ikka kangekaelselt, et neil neid elajaid siin ikka jagub, taipas mu kolleeg viimaks küsida, kas need tiigrid on neil siin ikka triibulised. Ja mis selgus – EI ! Miks triibulised ! Tiigrid on ju täpilised ! On alati olnud ka ju ! Kuidas nüüd äkki triibulised? Need on ju needsamad tiigrid, teate küll, kes on hästi arglikud ja ennast puu otsa ära peidavad, mis on ka peamine põhjus, miks neid veel maha notitud ei ole.

Pühapäev, 18. detsember 2005

Tänase päeva põhiküsimused (lühidalt, tähtsuse järjekorras):
1. Kas see, ee... kuidas ta nimi nüüd oligi see eee... Referendum - kas see on mama või papa üldse, ah?
2. Kas keegi, öelge kohe, kas ja kes on teda oma ihusilmaga näind, ma küsin? (No vat, mis ma ütlesin, eksole, et ei ole!) Kas teil, lugupeetud mama, pole juhtumisi tema fotot ?
3. Aa, palun olge nii lahke, mama, öelge palun, millisesse pareteisse Monsieur le Referendum kuulub ? (Ja ega ta äkki Kabila parteis pole ?)
4. Kulge, mama, kui mina seda inimest ei tunne, kuidas ma saan siis tema poolt hääletada üldse, ah ?
5. Ja no, oletame, eksole... oletame, et mina annan oma hääle Monsieur le Referendumi poolt, eksole, öelge, mis siis muutub ?
6. Ja lugupeetud mama, palun andke natuke raha ka !

Laupäev, 17.detsember 2005.

Täna on mu kõige kallima lähisugulase sünnipäev.
Homme on meil siin kõige vaevarikkam ja pikem tööpäev, mis algab juba kell pool viis ning arvata võib, et peame järgmise hommikuni ringi trallima ja vaatlema. Tegelikult on terve viimane nädal olnud hirmus töine ja tihe. Mul pole nende päevade jooksul peaaegu ühtki tundi üksiolemiseks ja järelemõtlemiseks aega olnud, või kui, siis ainult natuke, unetundide arvelt.
Tahtsin teile ühe uskumatu tõiga avaldada, armas bloogikiibitseja. Võtke enne kenasti istet. Nii. Põmm! Siit see tuleb: mina vastutan meie meeskonnas algusest peale finantside ja raamatupidamise ja kogu tšekimajanduse eest.
Noh? Ah? Kuidas on? Ehmatasite kindlasti. Aga minu meelest on täitsa tore õppida midagi uut. Ma tahan näha, kas ma olen lõppude lõpuks võimeline vastutama või ei. Ja raha- ja täpsusepõlgusest tuleks ka üle saada, ma arvan. Ma usun, et ma olen seekord võimeline ennast ületama.
Kohati on arvepidamine hirmus keeruline. Eriti seepärast, et meie meeskonna šokolaadimehed panevad sageli iseenestmõistetavalt ülejääva summa taskusse või ostavad selle eest küpsist (tšekiküsimise koha pealt oleme me suutnud nad õnneks juba välja drillida) ja pärast on raha alati natuke puudu. Sada franki siit ja sada sealt. Aga mulle ei meeldi tige rahaahne mama olla ja sellepärast ma ei suuda neid hästi paika panna.
Hommikusöögi ajal vaatasime TV 5-st (Quebeci kanal, muuseas) uudiseid - Kinshasas on endiselt 32 kraadi sooja -, mis pani mind AK ja üldse eesti uudiste järele õhkama ning kahjatsema kõiki neid lugematuid kordi, kus ma kodus olles uudistesaatele vilistanud olen. Vaevalt sain selle välja öelda, kui ekraanile ilmusid kahtlaselt tuttavates rahvariietes tädid ning kostma hakkas mingi paljukuuldud taruiraraa-muusika. Jõudsin mõelda, et kas tõesti!, kas tõesti on see uimane ehteestirahvaviisilik meloodiajupike ka rahvusvaheline – Põdra majaga ma juba elasin Belgias sellise šoki üle –, kui ekraanile ilmus plakat kirjaga "Saaremaa tarbijate ühistu", misjärel näidati Tallinna vanalinna ja laulukaart ja muid ootuspäraseid kaadreid ning ekraanile afišeerus "TV 5 en Estonie". Mul hakkas äkitselt kole kahju, et ma usklik ei ole. Sõukest kokkusattumust ei saa ju niisama lihtsalt olla, kas pole?
Ei tea, mida ma homme hommikusöögiks soovima peaks?
Aa, rukkileiba! Palun! Omlett ja v6isai ajavad mul juba kolmandat pàeva jàrjest sydame pahaks.
Eile internetis olles kuulsin pealt, kuidas üks noor papa ja veidi vanem mama põhiseaduse üle vaidlesid. Noor nolgist papa ütles, et see seadus on muidu tore küll, aga tema ei saa ikka poolt hääletada, sest article quatorze – sur la parité des hommes et des femmes – on ju täiesti ennekuulmatu lora, mispeale vanem mama lõi plärtsti rusika lauale ja lausus, et tema läheb vott ommepääv turule ja võtab kõik mamad kokku ja vat lähvad ja hääletavadki just selle pärast seaduse poolt.
Nii nad vaidlesid ja õiendasid ja lärmasid oma kena pool tundi, lõpuks hakkas A. vanemat mama kaitsma ja too oleks noorele papale peaaegu käsipidi kallale läinud. Tundsin ennast väga lõbustatuna. Nii isekat ja lolli juttu nagu see papa seal ajas, pole ammu olnud au kuulda. Täitsa lõpp!

Meil on nüüd lõpuks linna kaart. Otsisime seda siin nagu tikutulega taga, ei leidnud kusagilt. (Matadis on muuseas ametlikel andmetel ligi poolteist miljonit elanikku, mitteametlikel aga umbes 4-5 miljonit – rahvaloendust pole ammu olnud.) Lõppeks saime seda vaadata! kohalikus geograafia instituudis, kus A. selle oma digifotokaga jäädvustas, et hiljem välja printida. Hullumaja puhvet, ma ütlen!

Ma tahtsin ainult lausuda, et àrge pange tàhele, et mu jutt valgub viimasel ajal nii laiali. Mul ongi peas yks suur virvarr, ma ei saa ise ka t6esti suurt midagi aru. Vist on lihtsalt selline periood praegu.

Ja k6ige 6udsem on see, milliseks mu eesti keel on muutunud - see on see, kui pàevade viisi pead v66rkeeles rààkima...

Teie mama Siisike.

t6elises koduigatsuses

Aa, eile s6in puuvilja, mille nimi oli coeur du boef ja mis on selline roheline suur sydamekujuline ja ogaline, l6hnas imehàsti, aga tekstuur oli ennenàgematult veider. Pyydsin seda ikka kuidagi syya, aga l6puks olin sunnitud alla andma - kui mingi asi ikka ei maitse, siis pole midagi teha.

Veel nàgin garde du boefi nimelisi valgeid linde - need hiilivad alati lehmakarja làheduses ja söövad lehmade seljast putukaid. See on hàsti vahva vaatepilt.

Teisipäev, 13. detsember 2005

Eile sõitsime autoga Tshelasse ja ööbisime poolel teel Bomasse Kangus katoliku preestri ja munkade juures, kus oli hästi rahulik ja ilus. Elektrit oli seal küll ainult õhtul kella kuuest üheksani - punkt kell üheksa, nagu varem lubatud, läks äkki pimedaks -, aga mõnikord ongi hea pimedas asjade üle järele mõelda.
Hämarikus ringi jalutades jooksin kiriku nurga taga harjutavale meeskoorile otsa. Ma arvan, et need olid mungad... Igatahes laulsid nad nii ilusasti, et nutt tuli peale. Pimedaks läks ka juba. Mõtlesin, et sellist spontaanset vabaõhukontserti oligi mulle just hetkel vaja. Muusika liigutab alati. Eriti siis, kui koduigatsus on. Siis sain frere Micheliga tuttavaks, kes avaldas soovi muga korrespondentsi astuda. No väga tore! Uue paavsti pilt tema toa seinal mõjus küll pisut hirmuäratavalt, aga no vähemasti ei rippunud selle kõrval Kabila pilti ega kahe mobiiltelefoniga lobiseva naeratava beibega kalendrit nagu igal pool mujal hotellides ja byroodes.
Hommikul hakkasid nad juba kell pool kuus kirikus laulma ja missat pidama. Ma ei tea miks, aga kõrvalt vaadates tundus kuidagi hästi tore, et inimesed elavad kloostris, keset dzunglit, harivad seal rahulikult oma juuviljaaeda, igas mõttes muidugi, alustavad päeva kõigepealt palvusega, laulavad kirikus kiirustamata kena tunni jagu ja alles seejärel söövad hommikust, pesevad ennast, kammivad pead ja nii edasi. Ma saan täiesti aru, miks nad seal õnnelikud on. Teed aknaluugid lahti ja juba see vaade on nii lahe, et... pääsukesepesad palmi otsas... mangustanid, koolapähklid, kookospähklid, papaiad ja baklazaanid.... Ma arvan, et üks osa minust võiks säärases dzunglikloostris elades väga rahul olla. Kahju, et sinna ainult mehi võetakse.

Koduteel ostsime külainimeste käest suures koguses igasugu puuvilju ja ühe kandekorvi ka veel – sellise, millega nad hagu ja saka-sakat ja muid frukte põllult koju tassivad. Külaelanikud pidasid mu korvisoovi nii ülimalt etrange’iks, et naersid täiesti kõva häälega, kui ma nööriga (nii nagu nemad teevad) korvi pähe panin. G. J. ja A. ütlesd pärast, et see on sellepärast, et ma olen valge. Et valged tavaliselt nii ei tee. Eelmine kord, teel Kinshsast Matadisse, olla keegi G. J.-le öelnud, et tema pole ealeski ühtki puittara ääres maas istuvat valget inimest näinud, et see on siin rohkem kohalike talupoegade komme, valged istuvad enamasti ainult autos. Nojah, oleks nad veel näinud, kuidas ma ühes maanteekurvis käpakil oksendasin.... Ohh! Ma arvan, et peaks detailsemalt välja uurima, mida need belglased siin õigupoolest varem teinud on, et paremini mõista, miks inimesed musse niimoodi suhtuvad. Muidu ma tõesti ei tea, kuidas seda barjääri murda.


Pühapäev, 11.detsember 2005.

Täna oli mul au süüa toitu, mis oli lõppeks väga maitsev. Viisime Gustave’ile baklažaane ja nõudsime selle juurde fufut. Fufu on põhimõtteliselt igasugune jahu, mille nad veega ära segavad ja millest mätsitakse siis selline suur ümmargune taignakäkk, mida süüakse toorelt. Ma tean, et see ei kõla just isuäratavalt, aga minu meelest maitseb pasta üsna samamoodi. G. tegi meile fufut manjoki- ja maisijahu segust ja praadis baklažaanid tomati ja küüslauguga ära ja see kõik kokku oli veel väga odav ka.
Liha ma peale turulkäiku siin küll enam süüa ei taha. Pidin tõesti oksele hakkama, kui A. surnud antiloobi ääres inimesi küsitlema hakkas. Panin silmad kinni, aga juba paljalt see lõhn oli nii tappev, et... Sinised kärbsed tiirlesid parvedena lahtisel lihal ja meie peade kohal, higi voolas mööda otsmikku alla, kõik kleepis mis kole, aga need turumamad laterdasid nii neetult kaua, pealegi rääkisid nad oma emakeeles, mistõttu A. pidi tõlkima ja see kestis terve igaviku. Tundus, et kukun kohe pikali, aga jäin millegipärast siiski püsti. Praegu ei suuda ma sellest vestlusest meenutada peaaegu mitte midagi, ainult k2rbsed on meeles. Ma ei teadnud, et ma ikka veel nii nõrguke olen. Peale kõiki nähtud lagunemisprotsesse ja värki. Ma arvasin, et ma nii kergelt enam vedelaks ei löö, aga ikka....

Turg oli mäe jalamil, selline käänuline, kitsaste treppide ja tänavatega – inimestest möödumiseks pidi trügima. See vist ajas mulle ka hirmu nahka. Ma pole harjunud, et võõrad inimesed mind puudutavad, see kuidagi ehmatab mind. Enamasti küsivad nad raha ja siis on nii raske käituda, sest kui sa ühele annad, siis on sekundi pärast terve kari pisikesi tegelasi käed õieli su ümber ja lahti nad sust naljalt enam ei lase. Nagu mitme peaga lohega võideldes. Ja kuidas sa siis otsustad, kelle sa ilma jätad.

Lisaks kõigele muule nägin lapsi, kes elavad turul puukuuris ja kes ei käi koolis, sest kool maksab raha.

Eile õhtul sain veel ühe naljaka üllatuse osaliseks. Mulle jõudis nüüd lõplikult kohale, et siin maksavad alati valged mustade eest. (Käisime A. ja O.-ga söömas :) See ongi siin iseenesestmõistetav ning sinna ei saa midagi parata. Põhimõtteliselt mind nii hirmsasti ei häirigi maksmine kui akt iseenesest, vaid see, et keegi täiesti kategooriliselt nõuab, et ma tema arve tasuksin. Kohustus on kuidagi veider. Aga mina olen ka parasjagu kangekaelne. Noh, igatahes läks O. enne oma kauaoodatud kõhutäit minema ja tagasi ei tulnudki. A. ütles kohe, et ta ei tule. Mina algul ei uskunud, aga ta tõesti ei tulnudki.

Nojah. Tundub, et maailm avardub minu jaoks iga päevaga täiesti tajutavalt. Pole seda paigalseisu, mis mind vahel Eestis lämmatas. Pidevalt näed või koged midagi uut ja see teeb nii rõõmsaks.

Hommikul käisime Inga hüdroelektrijaama vaatamas ja rääkisime külas inimestega juttu. Täna sadas mu Matadis viibimise aja jooksul teist korda vihma. Peale läpatavalt kuumi päevi oli see nii kosutav. Tennised said rõõmsalt terrakota värvi mudaga kokku. Siin on neil majad ka sedavärvi savist tehtud tellistest ehitatud. Mu meelest on see nii ilus. Terrakota on yks mu lemmikvärve vist.

Meeleolu oli kuidagi ilmaga sünkroonis. Nukker. Ei saa aru, kas mul on tõesti koduigatsus või? Tundub justkui...
Pisarad hakkasid auto tagaistmel kuidagi iseenesest voolama. Mõtlesin, juurdlesin ja vaagisin ja jõudsin lõpuks äratundmisele, et ma vist tõesti igatsen ühe väga konkreetse inimese järele. Olin selle tõdemuse peale siiralt üllatunud. Ma ei oska seda hästi seletada. Ma ju arvasin, et ma olen suur ja tugev tüdruk ja võtan südamesse ainult seda, mida (või keda) tahan. Aga ei ole nii...

Lähenevad jõulud ja uus aasta tunduvad säärase kliima juures väga absurdsed. Mul läheb pidevalt meelest ära, et selline sündmus justkui tulekul on, isegi kui hommikusöögilaua ääres lehvib hullumeelsetes kogustes totakat värvilist sädelevat karda. Saab näha, kas nad kuuse ka tuppa toovad! Kuuski ma siin küll veel looduses näinud ei ole, aga ma ei imestaks üldse, kui mõni plastmassist hirmuäratav eksemplar end asjakohasel hetkel mu hommikukohvitassi ääres ilmutaks.
Küsisin G. J.-i käest, mida nad siin jõulude ajal tavaliselt teevad. Ta vastas, et lähevad kirikusse ja tapavad kitse või mõne muu looma ära. Ja söövad palju. Ei midagi uut.

Neljapäev, 8. detsember 2005.

Käisime vahepeal autoga Kinshasas. Eriti tore oli see sõit sellepärast, et sai pealinna jäänud meeskondade ja muude juba tuttavate inimestega restoranis käia. Selgus, et nädala ajaga võib ikka tõeline suhtlemisvaegus tekkida, siinsest rasvasest köögist on mul ka kõrini. Täna tagasi jõudes tahtsin hotelli restoranist juurviljasuppi tellida - nagu menüüs kirjas oli, eksole, aga selgus, et neil on ainult teadagi mida – du poulet! Selle peale tellisime A.-ga mõlemad taldrikutäie grillitud banaane-plantaane, mis serveeriti muidugi jälle piinarikkalt koos salatiga, mida ei ole lubatud süüa. Vaatasime rahulolevalt, kuidas mustjas kidur (ilmselt kaalujälgija) kanakene hoovis kurvameelselt koogutas ja maast miskit nokkis.
Mis autosõitu puutub, siis G. J. roolis täiesti hullumeelselt 120-ga (aga te peaks seda aukliku safariteed ja ananasse täistubitud ligi 30-reisijalise kuhjaga hiigelkamioone oma silmaga nägema). Ja gaasipedaaliga jõnksutas ta ka nii, et ma hakkasin poole peal sõna otseses mõttes oksele. Igast inimesest või kitsedest-kanadest-kameeleonidest möödudes vajutas ta küll signaali, aga ei soostunud suurt pidurdama mitte. Avarii või kellegi allaajamse puhul on meil kästud kiiremas korras põgeneda – teise inimese surnukssõitmine on siin kindel diable’i märk, mistõttu näib G. J. –i sõidumaneer erti jube – kui kõrvalistmel ellu jäädki, siis võidakse sind pärast kividega surnuks loopida.
Mulle meeldib A.-ga rohkem ühs meeskonas olla kui P.-ga. Ta on varem Aafrikas käinud ega ole kõige suhtes üleliia ettevaatlik ega umbusklik. P.-ga me eriti kusagil ringi ei jalutanudki, tema olekski jäänud hotellihoovi friikartuleid sööma. Niimoodi ei saa ju kohaliku kultuuri kohta suurt midagi teada.


Teisipäev, 6. detsember 2005.

P. sõidab koju. Mulle saadetakse siia tema asemele üks saksa tüdruk Anja. A. oli muidu Javier’ga ühes meeskonnas, aga nüüd on asjaolud muutunud. Ma usun, et meie koostöö saab olema sama tore kui P.-ga. Hakkasin P.-i selle nädala aja jooksul usaldama ja nüüd on mul veidike kahju, et ta ära läheb. Aga tema olukorras teeksin ma täpselt samamoodi.
A. tundus vähemalt asjalik olevat. Ah, küll kõik saab korda! Tegelikult ma ei muretse. Mulle tundub, et nüüd on kõige raskem töö juba tehtud – kohalik administratsioon ära käteldud ja enamiku suuremate parteidega ka juba kohtutud, ainult valimisjaoskonnad, meedia ja ONG-d ongi veel jäänud.

Täna ostsin meie hotelli hoovis ringi luusinud pesukausiga mama käest avokaadosid. Kaugelt paistsid need muidugi kangesti mangode moodi. Kakssada franki tükk.
P.-le avokaadod ei maitsenud. Minu meelest polnud neil väga vigagi. Määrisin neid natuke näkku ka, igaks juhuks. Enda eest peab ju hoolitsema.
Pesukausiga kirjus kleidis mamaga hotelli tagahoovis tehingut tehes selgus, et ta oli sinna kutsutud kui varustaja – ilmselt selleks, et neile tuua pisikesi punaseid pipraid, millest nad pili-pilit teevad. Me olime P.-ga nimelt just äsja restorani tellimuse sisse andnud. Ja sealsamas köögitrepil nad siis kõik lõikusid ja hakkisid, minu lemmikneegitüdruk ka (ega ma’i saagi aru, kas ta on naine või tüdruk, aga minu meelest ta kannab iga päev koolivormi), kanad jooksid ümberringi - ei tea, kas nad olid meie jaoks värskelt mõnel pea maha koksanud? – ja kokk hakkas vabandama, et söök polnud veel valmis. Mõtlesin, kas peaksin neile äkki appi lõikuma minema. Söögi valmimist see vist suurt kiirendanud poleks – et elektrit polnud, siis nad tegid seda süte peal - aga ehk oleks toit niimoodi maitsvam tulnud. Ma ei taha küll kedagi solvata, aga minu meelest see neil just ülihästi välja küll ei kuku. Panosele ka ei maitse. Kõik on nii pööraselt õline ja harjumatu. Keedetud banaanidel polnud suurt viga – need maitsesid vähemalt nagu keedetud banaanid. Ma arvan, et kui ma iga päev meie hotellis sööksin, siis oleks kaalus juurdevõtt kindlustatud. Sinna juurde käib veel igapäevane sucré- või õllejoomine, sest mahla peavad nad sageli eraldi poest tooma minema. Tegelikult peavad nad alati kõigepealt kellegi poodi saatma, sest elektrit enamasti pole ja siis pole külmkapi olemasolust ju ka suurt kasu, kõik läheks nagunii halvaks.

Homme sõidame Kinshasasse, paneme P.-i lennuki peale ja võtame A. kaasa. Oi, Olivier’l on kindlasti teise valge naise üle hea meel!

Esmaspäev, 5. detsember 2005.

Hommikul selgus, et P.-l on kodus tõsine jama. Ma imestan, kuidas ta üldse suudab sellise murega töötada. Ta on tõesti hirmus tubli. Hoopis mina ei suutnud täna keskenduda ja küsisin küsimusi, millele kõnelejad olid juba enne vastanud. Aeg-ajalt mulle tundub muidugi kohalike inimeste aktsent ka pisut arusaamatu, eriti intonatsiooni poolest.

Eile sain teada, et mai-maid söövad inimesi. Põmm! Oot, ärge nüüd ehmatage, armas bloogikiibitseja, sest mina viibin parajasti regioonis, kus elavad bakongod.

Kohalik konfliktiskeem hakkab mu peas ka juba vaikselt mingit konkreetsemat kuju võtma. Ainult parteide nimekirja pealkiri on endiselt Pêle-mêle.

Mu kaunis jõuluks-koju-unistus on nüüd vist jälle rohkem kui aasta aja kaugusel. Tore küll, eksole? Ma tean, et minust pole just kena jätta oma kallid lähisugulased sedasi kahekesi kuuse alla konutama, aga hetkel ei saa ma ka suurt midagi enam muuta. Kardan, et neil võib päris õudne tunne olla. Eelmisel aastal oli vähemalt T.van E. kohal ja askeldas ja seetõttu ei tundunud kontrast nii suur...
Ohh, jah, kui on mingi aeg, kus ma tunnen kohustust kodus olla, siis on need jõulud. Praeguse arvestusega jõuan tagasi aga alles 31. detsembril ja siis ka õhtupoolikul. Mingit suurt mürtsu ja pidu vist seekord ei jõua ette planeerida, aga bussis uut aastat vastu võtta nagu ka ei tahaks. Või üksi Tartus...
Aga kõigepealt tuleb uue aastani elus püsida, jõudsalt kõhulahtisust ja malaariat vältida ja vaadelda. No sel nädalal peaks elu ringireisimise tõttu ka pisut huvitavamaks muutuma.

Eilse päeva ainus lõbus hetk oli jutuajamine Olivier’ga. Kõigepealt ütles ta, et oli mind eile televiisorist näind ja küsis siis otse, mis usku ma olen ja kas ma oleks nõus usku vahetama, noh, kui ee... vaja peaks olema. Olivier’ ise on katoliiklane, kutsus mind kõigepealt kirikusse ja siis enda juurde külla. Rahu-rahu! Ma ei läinud, ütlesin, et pean enne ülemuse käest luba küsima. Mis kirikusseminekusse puutub, siis oli see ka sulatõsi, arvestades sellega, kui susas siin kõikvõimalikud religioonid ja parteid omavahel on. Olivier’ väitis täitsa keerutamata, et tahab valge naisega abielluda ja nii edasi ja edasi, maksku mis maksab CDR-ist lahkuda ja küsis ilma keerutamata, kuidas mul perekonnaseisuga lood on ja kui palju lennupilet Eestisse maksab. Olin kõigepealt siiralt sürpreneeritud, siis ülimalt divertiseeritud, nii et kui ta selle abielu jutu juurde jõudis, siis ei suutnud ma enam naeru tagasi hoida ja hakkasin häbi tundmata kõva häälega kõkutama. Pealegi tuli mulle meelde sel suvel nähtud hollandi dokumentaalfilm, kus yhe hollandlanna keskaafrikavabariigi (oli vist?) päritolu mees sai surma ja kuidas siis kohalike tavade järgi oleks pidanud tema mehe vend ta endale naiseks võtma ja teda ülal pidama hakkama.
Hajameelsusehoos unustasin küll kahjuks Olivier’ käest täpsustamata, mitmes naine mul siis oleks au olla, kui... Nojah, aga küll formaalsusi jõuab veel täpsustada, eksole – Olivier’ töötab meil siinsamas Soleil’ hotellis nimelt.

Oi, teate, ma tunnen Tartust puudust. Seda enam, et mõningad sealsed arengud on jõudnud etappi, milles tahaksin ise ka osaline olla.
Kooli pärast on muidugi kripeldised... aga ärme sellest parem räägime. Ei ole ju mõtet kahetseda, onju?
Ei, ei ole.

Pyhapäev, 4. detsember 2005.

Ükskõik, mida siin ka ei teeks, ühel hetkel läheb alati elekter ära. Pimedus saabub. Aga mõnikord aitab see meil Panosega ka tuju üleval hoida. See on lihtsalt naljakas – kirjutad raportit ja ühel hetkel, äkki – klõps! – kogu linn kottpime.

Siin on palju sisalikke. Nad tulevad isegi tuppa. Praeguseni on mul oma tagasihoidlikus kambris olnud au tervelt kolme isendit võõrustada. Üks oli selline pisike kollakaspruun, täpselt vannitoa kahhelkividega ühte karva, ainult silmad olid tal sellised tumedad, nagu nööbid, teine oli märksa jurakam, kükitas vannitoa akna ja sääsevõrgu vahel ja kolmandat nägin täna hommikul mööda lage kardinapuu taha hiilimas. Ta polnud küll hiigelsuur, nii umbes kümmekond sentimeetrit pikk kõigest (koos sabaga loomulikult), aga ta on pisut lärmakas -krooksub veel praegugi seal akna kohal.
Sisalikud teevad siin mingit imelikku häält, tõesti, minu meelest meenutab see kõige rohkem justkui hingeldamist.
Te kindlasti imestate, kust nad sisse saavad, aga mina tean täpselt, et kapi kõrval, selle mittetöötava konditsioneeri ja seina vahel on mitme sentimeetri laiune pragu. Õigupoolest on nad seina lihtsalt üsna suvalise kuju ja suurusega augu lõhkunud ja mittetöötava konditsioneeri sinna sisse toppinud.

Laupaev, 3. detsember

Täna on vanaema synnipäev. Mulle meenus see alles siia kuupäeva kirjutades, sel lihtsal põhjusel, et vanaema synnipäev on ju alati talvel olnud. Yleeile oli aidsipäev, mis mulle samuti meelde ei tulnud. Vaatasin telekast hommikusöögi ajal nakatunutele pyhendatud saadet, mugisin oma igahommikust võisaia omletiga, mille on valmistanud imearmas valge pluusi ja tumesinise seelikuga krussis juustega neegritütarlaps, just nagu sellest Bertolucci filmist ― teate kyll ― ega tulnud ise selle pealegi, enne kui P. ytles, et kae, rahvusvaheline aidsipäev.
Hotellitoas on meil ka televiisor, aga see on mustvalge ja seal on ainult yks kanal, mis on suhteliselt selline, noh… kanal, kust tuleb pidevalt kas lõbus gospelkepsutamine ja käteplaksutamine (mis on algul hirmus huvitav ja naljakas, aga tyytab varsti ära) segiläbi žezyykihutuskõnedega à la ‘Priez le dieu, tous les papas, toutes les mamas, tous les frères et soeurs!’ – ja mobiiltelefonireklaamidega. Algul arvasin, et see on juhus, ent paari päevaga on mulle selgeks saanud, et eelpoolkirjeldatu on siinsele kultuurile väga iseloomulik, aga jah, objektiivset meedianalyysi selle vähese nähtu põhjal just teha ei saa.

Mis papadesse ja mamadesse puutub, siis nendega on neil siin pisut segased lood.

Eile, siis kui me yhes palees ootama pidime, pinnisin A. käest palju isiklikku infot välja – A. ytles, et ei, temal on ainult yks naine ja tema isal ka, aga vanaisal, oi oi oi!, olla olnd kaheksa naist ja viiskymmend kaheksa last ja kujutage ise ette, kui palju A.-l nyyd vendi ja õdesid on. Vahepeal tuli, justkui illustratsiooniks, yks ‘frère’ meiega juttu ajama – tema korrapäraste rehapulkhammaste rida jättis mulle muuseas täiesti kustumatu mulje. Lähemalt uurides selgus, et see ‘frère’ on ikka nagu tädi- (või noh, mitte nyyd just otseselt tädi-) poeg, aga jah, ikka nagu frère ju. Meie autojuhi Guy-Jacques’i käest pole ma veel jõudnud naiste ja muude sugulaste kohta pärida, aga tundub, et tema on ka monogaam.
Yleyldse on siin kõik kõigile mamad ja papad. Mõne kohaliku partei esimees surub sul tõsise näoga kätt ja lausub : ‘Bonjour mama !’ Viisakuse pärast peaksin õigupoolest ka vist igat esimest ettejuhtuvat mangomyyjat mamaks kutsuma, sest nii on siin lihtsalt kombeks. On aupaklikum.
Täna raporteerisime esimest korda. Võimalik, et see on alguse asi, aga mulle näis, et Panos pole just meeskonnamängija musternäidis või siis yritab ta mulle tulukesena teed näidata. Minu meelest oleksime võinud enne detailsemalt läbi arutada, mida me kirjutame, mitte et tema teeb mingi asja valmis ja mina täiendan. Osa teksti oleksin tahtnud kyll maha tõmmata, mõned väited olid mu meelest liiga ennatlikud, aga aega oli seekord väga vähe, nii et lõikude kaupa maha ei saanud midagi tõmmata. Aga see pole õnneks lõplik raport ja tegemist on nagunii kõigest esimese kolme päeva muljetega.

Palavus näib iga päevaga järjest hullemaks muutuvat. Päikese käes istumine teeb kangesti uimaseks juba hommikul kell kaheksa ja päeva esimesel poolel olemegi justkui närtsinud kaltsud, mõlemad. Toas ei olnud täna yldse elektrit, valgust pole meil siin tillukeste aknaluukide tõttu nagunii, mistõttu pidime pimedas trykkima. Higi tilkus mis kole – kui elektrit ei ole, siis puhur, mis muidu olemise vähegi talutavamaks muudab, ju ka ei tööta.
Ja Panos suitsetab nagu korsten. Ka siis, kui me töötame. Mul hakkab peale tema neljandat suitsu juba alati süda lootusetult pekslema ja keskenduda on raske, aga tema paneb rõõmsalt viienda ka veel põlema.

Täna õhtul sain siis oma esimese sääsehammustuse. Esimesed asjad on ju nii armsad, kas pole? Minu pisike armas potentsiaalne malaarialevitaja ja kollapalavikukong! Aafrika sääsed on tõesti imetillukesed, neid lihtsalt ei näegi, aga pärast on palavikku ja muret kui palju. Kui malaaria symptomid on tõesti nii jubedad, kui need kõrvalnähud, mis mul juba olid, siis mina olen nõus ennast kohe heaga kasvõi iga omiku selle kollase haisva sääsedeodorandiga kokku määrima ega kobise mitte yks raas. Sääsevõrk ripub mul ka juba teist päeva voodi kohal laes nagu baldahhiin, nii et ma magan justkui kahvatu eksootiline putukas, sedasi kenasti kookonis

Tegelikult pean ma tunnistama, et ma ei tunne siin ennast just ylihästi või turvaliselt, eriti õhtuti. Linna peale tiirutama minna pole mingit isu. Ma vist siiski kardan natuke. Ei teagi, mida täpselt. Vist nende võimalikke vaenulikke reaktsioone. Sellepärast, et mu nahavärv tõmbab tähelepanu ja et ma näen välja nagu nagu belglane. Inimene, kellel kypsiseid. Ja kõige hullem kogu selle asja juures on see, et mul ongi hetkel raha rohkem kui neil ja see tekitab mus koletut muret, sest ma pean seda valvama nagu… Ja ma olen sunnitud päev läbi autos veetma – turvalisuse pärast – ning sööma valgete inimeste restoranis, kuigi siin linnas nägime me valgeid inimesi esimest korda alles täna. Sealsamas restoranis. Neid oli kaks. Seal me einestame sellepärast, et kõht ikka kenasti kinni pysiks. Söömine on siin sellepärast nii jube, et salati peab alati taldriku äärele jätma, salat on interdit! ja piimatooted ka. Salati järelejätmine on minu jaoks kyll äärmiselt piinarikas, ent siinne halastamatu söömisreegel ytleb: Cook it, boil it, peel it, or forget about it!

Enamik kohalikke inimesi, kellega ma siin rääkinud olen, on Euroopa asjadega yllatavalt hästi kursis. Huvitav, kas see on juhus? Ainult Panos olla koristajaga juteldes (sellesamaga, kes tema WC-paberiga varusamise ära unustas) Eestit promonud, tahtnud muljet avaldada ja lausunud, et ‘kujutage ette, et minu kolleegi maal on mõnikord temperatuur madalam kui 15 kraadi’ (sest Kreekas on selline temperatuur juba hirmus kylm), mispeale koristaja imestanud, kuidas me selle yldse yle suudame elada ning pärinud, kas Eesti asub siis veel ‘kõrgemal’ kui Egiptus.
Seda ma mõtlesin, et yleeile, kui ma terrassil päevitades ja päikest nautides oma hiigeltoimikut sirvisin, tuli terve hotellipersonal mind yksteise järel päikesevarjuga päevituse eest ‘päästma’.

T.I.A.

Te ei tea, kuidas mind frustreerib see, et ma pean kôike kuidagi telegrammistiilis kirjutama. Tahaks laterdada, aga internet on siin nii kallis ja nii aeglane, et mul on varsti varbaküüned ka ära näritud, ilma et ma midagi asjalikku oleksin saanud kirja panna ja ära saata. Ja kôige viimasemal hetkel, just siis, kui ma olen parajasti 'envoyer' nuppu vajutamas, on kogu linn plaksti pime. Ilgelt pônev!

Püüan ikka rahulikuks jääda. Viimasel ajal on T.I.A. juba mu mantraks saanud . Seda sobib siin ka peaaegu igas olukorras öelda, isegi siis, kui varbaküüned on ka juba ära näritud. Selle lause ôppisin ära lennujaama ooteruumis, kui pagas ei tulnud ega tulnud ja see tähendab - This is Africa.

Kôigest (Segiläbi)

Internetiyhendusega siin Matadis just hiilata ei saa. Sellepärast siis selline auk uudistes. Ja te’i kujuta ette, kui palju mul kirjutada oleks! Aga satelliitinternetti on natuke piinlik blogeerimiseks kasutada.

Üldiselt on mul nyyd tervis jälle parem. Esimene päev Matadis oli ikka ôuduste tipp. Esiteks olin ma haige – süda oli paha ja pea käis ringi, ja nutma ajas ka konstantselt, tôenäoliselt meflokiinist. Ega ma ise polekski selle peale tulnud, aga Martin, yks tšehhi poiss jagas kohe asja ära – tal oli Burundis ka niimoodi olnud. Nojah, otsustasin, et enam ma neid tablette ei vôta, aga need môjuvad nagunii veel nädalaid tagantjärele ka. Ja malaariat nad nii vôi teisiti ära ei hoia, ainult kergendavad haiguse kulgu. Eile ytles meile piirkonna turvalisusekoordinaator, et siinne malaaria ei pidanud eriti jube olema, nii et milleks ennast vaevata.

Panosest oli esimesel päeval päris kahju kohe – kujutage ette, kui teid saadetaks mingi piripilliga kusagile pärapôrgusse, hehe, vôib ikka nôme olla kyll! Aga nyyd mul on tervis palju parem.

Täna käisime kohalikus omavalitsuses visiidil – ootasime kaks tundi koridoris, et meid vastu vôetaks, eelnevalt oli meile helistatud ja kästud KOHE kohale tulla. Meie kotid otsiti läbi. Mul hakkas päris kôhe kohe. Need automaatidega politsinikud, kes iga ukse ees seisavad, pôhimôtteliselt igas riigiasutuses, olid lihtsalt nii hirmuäratavad. Nad hoiavad oma hiigelrelvi ka kuidagi napakalt ôlgade kôrgusel, kahe käega, nagu neil oleks iga hetk vaja tulistama hakata.

Pildistada pole siin lubatud. Lihtsalt ei antud luba. No tore, et meie tôlgil tuli yldse pähe kysida, eksole, teie naiivne bloogikirjutaja poleks ise selle pealegi tulnud, et klôpsutamine vôiks kellegi meelest spionaažina näida. Aga press tormas meile kyll peale nagu haiparv, Panose käest kysiti kaamera ees paar kysimust. Mina olen ônneks naine ja mind jäeti rahule.

Väga huvitav on jälgida, kui suur on siin distants vôimu ja tavalise inimese vahel. Hirmuäratav lausa.

Panos on äärmiselt kompetentne, see rahustab mind. On seda hullu tehnikat Bosnias kasutanud ja puha. Ainult raadiosaatja meil millegipärast ei funka. No aga meil on ju satelliittelefon, nii et sellest pole hullu. Elektrigeneraatorist on meil juba praegu palju kasu olnud – elekter on siin nimelt pidevalt ära – tuleb ja läheb nagu ise tahab. Kui keskpäeval elektrit ei ole, on siinne kliima vihmaperioodist hoolimata päris hingemattev – Panosel on kogu aeg tilk nina otsas.

Mind yllatab see, et Aafrika nii kallis on. Supermarchés - mille nimi oli Didier Chic, muuseas – maksab kôik, kypsisepakist alates vähemalt kaks ja pool dollarit. Ja see selgub alles kassas. Nii et Didier Chici juurde me enam ei lähe. Otsustasin, et hakkan toituma ainult mangodest, neid on siin nii palju ja need on hullupööraselt mahlased ja head. Puuviljade pesemiseks tuleb muidugi vett keeta, aga mis teha.
Kinshasas kysisin ykskord hotelli nurgal igasugu träni myyavatelt poisikestelt, kas neil puuvilju pole ja nemad pakkusid mulle kingapaelade, wc-poti puhastusvahendi ja kôige muu kôrval konservi, millele oli kirjutatud corned beef. 'C’est ca, les fruits, surement, ça doit être çca. Ça c’est le meilleur chose qu’on a! Vous êtes sûre que vous ne voulez pas acheter ça, madame?'

Madame olen ma siin kôigile ja kôikjal. Päris naljakas ja harjumatu. 'Vous n’avez pas de biscuits, madame, s’il vous plait!' Biscuits’d hääldavad need pisikesed neegrilapsed ka niimoodi ‘biski’, et ma’i saanud aru, misasja nad mu käest nôuavad. Ü-häälik on neil vokaalikolmnurgas puudu nimelt, nii et ‘sûr’ asemel, ytlevad nad ‘sir’ ja `sécurité on sekiritee. Vot-sekiritee-isssii-e-tužuur-assiree, bo?,se-ssaa-lotel-dü-soleij.

Meie tôlk Aimé on hästi tore ja seletab kannatlikult kohalike parteide ja kristlike organisatsioonide kohta. Täna olin täiesti šokeeritud, kui salutistidest ja kimbangistidest kuulsin. Ja siis on neil siin veel mingi kristlik armee, mis näib samuti nii utoopiline. Oi, see on pikk jutt… Heh, mul on ikka vedanud, et nad mind siia Panosega on saatnud – ta on sotsiaalse suunitlusega teoloogiat ôppinud. See tuli eile söögilaua ääres välja. Nyyd ma siis tean, kust kaevata, yhesônaga. Oih, vabandust, aga jah, ma olen tôesti nii kasuahne.

Iga päev tunnen ikka jälle, kui nôme on eurooplasest kolonisaator olla. Ma ei saa aru, miks me niimoodi elame. Igas môttes. See on täiesti uskumatu. Kas me oleme mingis möttes paremad kui nemad vôi? Mida me oleme teinud selleks, et selline elu ära teenida? Palun pange maailm seisma!

Või no, tegelikult kinnitab see ikka ja jälle, et kõik need nähtused, mida mina ‘seal’ oluliseks pean, on täiesti mõttetud – pettekujutelm. Ja enda arvates olen ma sellest juba ükskord ju aru saanud, selle teadmiseks võtnud, aga oma eluga ei oska ma sellest hoolimata ikka mitte midagi mõistlikku peale hakata.

Martin helistab mulle iga päev ja kysib, kuidas meil plaažil olukord on. (Veider, et inimestega, kes samas olukorras on, vôib nii kergesti lähedaseks saada, kas pole? Koju helistamine on nii kallis ja siis helistadki kellelegi, kes saab aru ja kujutab ette, mis tunne sul parajasti on.) Aga Panosele helistab ema iga päev ja see teeb mind nii kadedaks. P.-i ema muidugi muretseb. Ei tea, milleks muretsemine õigupoolest hea peaks olema, jah? Aga kui keegi su pärast ei muretse, siis pole nagu … siis on lõpmatult mõttetu tunne. Ja niimodi muretseda saavad ainult emad mu meelest. - Oi, no see eelmine lause kukkus küll haledalt « kas ee-ema süü-üdant tunned saa » välja, aga tõesti - veider, kui mu ema vanasti muretses, siis tundus see nii naljakas ja totter, aga nüüd, kui keegi sellisel määral ja moel mu pärast ei muretse, siis on elu kuidagi tühi ja üksildane. Vahepeal mulle tundus, et T.van E. ikka muretseb mu pärast ka niimoodi, aga see vist oli illusioon. Sest niisugune muretsemine ei saaks eales ära kaduda. Nii et ma kõpitsen õhtuti kahvliga vihaselt saka-sakat, kui Panose telefon jälle k6liseb, teen taldrikusse kujuteldavaid manjokipeenraid ja üritan kibestumust kohaliku aleksandrimaitselise Primusega alla loputada. Kõik läheb ainult paremaks, onju, kõik saab korda...

Vôrreldes Mbuji Maiga, kus Martin Nôudliku-C.-ga viibib, oleme me tôesti la plage’ile sattunud. Sinine tsoon, yhesônaga. Ma’i tea, kas ma olen äkki juba maininud, et olin algul pisut pettunud, et mind Sud-Kivusse vôi Katangasse vôi Equateuri regiooni ei saadetud. Kohale jôudes selgus muidugi, et ekstreemsust on esimese Aafrika reisi jaoks täiesti piisavalt, aga, see on pikem jutt. Kunagi teine kord ehk kirjutan vôi… kui ei kirjuta, siis pole sellest ka midagi – siinset elu peab ikka ise nägema!