Vihmas, lörtsis ja läkases lumes...

Tänane ilm tundus algul kuidagi niiske ja läkane, aga õhtuks jõudsin lumesajust juba täiesti vaimustuda. Ei tahtnud koju minnagi. Tassisin oma koormat ja patseerisin Sadamateatri ümbruses edasi-tagasi, just seal, kus mulle päeval üldse käia ei meeldi - seal kus akendele on kirjutud: leib, sai, tordid, inglid, küpsised. Prillid olid lörtsised ja nii hea oli olla, et sure ära. See oli siis kindlasti ilmast.
Panin tähele, et teistele mõjub see samamoodi. Scott ja rumeenia poiss Z., kellega me Sõbra majja koori jaoks vajalikele kostüümidele järele läksime, igatahes seisatasid ja vahtisid täpselt sama uneleva näoga Kaubamaja ristmikul ringi ja enne läks fooris tuli kaks korda roheliseks, kui kumbki neist vaikuse söandas katkestada ja lõppeks teisele poole teed liikuma hakkas.
Rampsis sain täna siis Scoti mahitusel (juba komandat korda) tuttavaks habemiku härra G.-ga, kes ise muuseas jälle tutvustamist nõudis ja muuhulgas taas mu kätt suudles, sedasi mahlaselt ja aupaklikult. Panin tähele, et habe oli tal seekord õite lühüks pöetud ja kurgiseemneid polnud seal ka näha, aga seda kommenteeris pärast Scott. Ei noh, väga lõbus oli! Ma olen veidrike vastu alati suurt poolehoidu ja külgetõmmet tundnud ja näib, et neil on minuga samamoodi - lausa magneetiline tõmme, paistab.
Härra G. võttis luubi välja ja sobras mõnda aega paberites, aga... seekord minu meiliaadressi ei küsinudki. Olin mõttes solvunud, et Scoti oma talle tähtsam tundus, aga no küllap oli tal mu aadress veel eelmistest kordadest kuskil märkmikus või tähtsates paberites siiski kirjas.
Habemik G. pidi ka kõva laulumees olema - "pass nummer kats", nagu ta ise ümber pea keerduvat jämedat prillipaela kohendades täpsustada võttis - ning tahtis kohe ka meie koori tulla ja kiiremas korras oma panuse anda. Kui ma dirigendi nägu mõttes ette kujutada üritasin, siis ajas mind see lugu ikka päris kõkutama kohe. Seda enam, et G. nii elavalt seletas, kuidas talle eelmises kollektiivis peale aasta aega kestnud vokaalseid ponnistusi 'aitäh' öeldi - ta olla nimelt bassivõtme puhul ära unustand, et fa on seal kahe täpi vahel ja mitte ülemisel noodireal. Ja sellest siis see aasta otsa kestnud segadus ja möödalaulmised...
Lõpuks tuli P., viiulikast käes, ja vaatas meie nelikut kuidagi äraseletatud pilgul, mistõttu meil siis koori potentsiaalset uut liiget jälle kergelt tutvustada tuli ja kogu see situatsioon oli nii koomiline, et... Koori uusimaile lauljaile mõeldes meenub mulle, et tenoris meil juba on see jutukas Belgia härrasmees ja oi, mulle näib, et need kaks võiksid täitsa sobida.

Ohh, torman nüüd jälle kohtingule. Olge mu pärast rõõmus ja tehke lumesajus vahelduseks üks väike jalutuskäik. Kõik on nii vahva!