Unest ja pasunatest

Magada on nii hea! Praegu olen ma vist kena viisteist tundi ühtejutti põõnanud ja see on mu viimase aja unegraafikut arvestades võibolla kolme-nelja päeva uni kokku. Aplaus palun!

L.-ilt laenatud Stereokate plaadi peal on täiesti fantastilised pasunad. Issand, jah, puhkpillid on mu viimase aasta obsessiooniks muutunud lausa. Aga ma olen ise nii lootusetu. Uuuu! :( Armas bloogikiibitseja, kas teie olete näiteks proovinud kausshuulikusse puhuda? Mul igatahes pole vist kordagi õnnestunud kausshuulikuga pillidest mingit häält välja saada. Ainult koledat kahinat tuleb ja selline tunne on, et kops läheb kohe lõhki. Niisiis olen ma pisut kade juba selliste inimeste peale, kellel õnnestub mölkis kuuekümnerublasest flüügelhornist paljas heliredelgi välja pigistada. Ja K. on üks neist. Pasunameestega ongi vist alati nii, et nad mängivad kõik kohe igasuguseid puhkpille. Vähemasti neid, millel on sarnane huulik. Või kui tegemist pole metsasarvega... Aga nendega on enamasti ka see probleem, et muus mõttes on neil kuulmine pisut viletsavõitu. :)