Sekeldused

Nii. nüüd ma olen medikamente tuubil täis ja õlgadest üleni kinni plaasterdatud. Oma raha eest kusjuures. Ja teate, see pole sugugi odav! Nii et ma loodan siiralt, et nad seal mingi kodusõjaohu tõttu kogu üritust ära ei jäta.
Lahked tädid süstisid mind täna hommikul kenasti A-hepatiidi, kollapalaviku ja kõhutüüfuse vastu, nii et mul on hetkel vasakut kätt päris valus üles tõsta kohe. Ja malaariatablette, mis koshmaarseid unenägusid või unetust (või oli see koshmaarseid unenägusid ja unetust?) tekitavad, pean veel hakkama sööma. Viis nädalat pluss neli nädalat peale tagasitulekut ka veel. No võibolla ongi koshmaarsed unenäod vahelduseks paremad kui unetus, mis mul juba nagunii on, hehe? Kollapalaviku vaktsiin olla ühel noormehel nelja päeva pärast kõrget palavikku ja ma'i tea mida veel esile kutsunud ja selle puhul ähvardab mind oht päevaks-paariks piiri ületades karantiini sattuda, kui ma juba järgmisel reedel lendama peaks, sest vaktsiin hakkab mõjuma vist alles kahe nädala pärast.
Muidu oli see nakkuskabineti arst hirmus mõistev ja tore. Keelas paljajalu käia ja jääkuubikutega jooke juua ja käskis hambaid ja puuvilju ainult keedetud veega pesta. Küsis, kas ma õpin politoloogiat ja ütles, et võta ikka söetablette ja Smectat ka kaasa - lahtise kõhu vastu. Üldiselt meenutas ta mulle ema - tema varustas mind ka alati igasuguste preparaatidega ja põiepõletikuohtu nägi ta alati juba varakult ette ja pani mulle vajalikud rohud alati reisi peale kaasa.

Tegin siis dokumendifotod ka käbedalt ära. Ei pannud meiki peale ja üritasin iga hinna eest kaamera ees tigedat ja ülbet nägu teha, sest kartsin Kinshasasse jäämist ja Hiltoni hotelli sattumist - C. oli lihtsalt nii elavalt kirjeldanud, kuidas tema pidigi Etioopias koos itaallasest paarilisega hirmkallis Hiltonis ööbima. Aga no C. on muidugi sädeleva naeratusega fotogeeniline blond tüdruk. Mina läheks tegelikult hea meelega kusagile dzunglisse telki magama. Hiltoni hotellid on kindlasti igal pool ühesugused. Kuigi, jah, kui päris aus olla, siis mingi tilluke osa minust kahtleb, kas äkki viiekümnekraadises kuumuses poleks Hiltoni konditsioneeri ääres lahedam raporteid kirjutada, kui kolme haisva tõhuga, keda sa ise sugugi valida ei saa, kusagil pärapõrgus ühes telgis magada. Aga tegelikult pole koht ka üldse oluline, kui inimesed on toredad.
Fotograafist noormees ikka keelitas mind naeratama ja lõpuks ma'i pidanud vastu ja lasingi lõua alla ja näolihased lõdvaks. Tema siis näitas mulle rahulolevalt kolme pilti, mille ta oma digikaga klõpsinud oli ja küsis, kas mulle meeldib. Üllatusin päris kõvasti, sest ma pole digiajastul vist veel dokumendifotosid teinudki. Mõtlesin, et küll see fotograafiamet on tänapäeval ikka üks tore amet - klõpsid niikaua, kuni klient rahule jääb. Mina igatahes olin rahulolu ise - Hiltoni hotell tundus pilti nähes kohe ohutus kauguses olevat.
Pärast lasin telefoni ära puhastada. Eilne maitsev kapsa-porgandisalat oli selle täiesti keeletuks ehmatanud, ja sellist asja ei saanud ma antud olukorras kohe kuidagi lubada - logistikud pole mulle siiani veel helistanudki. Ja viimane asi oli muidugi päiksekreem. Nüüd mul on kõige põletavamad ettevalmistused tehnud.
Oh, vabandust, et ma teid nimodi mõttetute detailidega koorman!
Homme ootavad siis ees eneseületuslikud pingutused ja apelsinimaitseline Valge Kurg - ma olen kindel, et nad joodavad mulle seda seekord jälle värina väljaajamiseks ohtralt sisse. Või... oi, aga vaktsineerimise pärast ei tohi ma ju juua... Oh!
Hea uudis on muidugi see, et Maestro pole homme tööl ja tema asemel on mingi metallimees. Ma'i tea, mida sellest arvata. Valge leht on vist ikka parem kui WC-paber?